VIIMAKS VABA
Vanaema oli armas vana naine ja mulle meeldis ka vanaisa kuid nende pool käimine oli tuleproov, mida püüdsin, kui vähegi võimalik, vältida. Nad ärritasid mind. Vanaema leidis alati võimaluse, et Jumalast rääkida.
„Minu asjad on korras,“ ütlesin. „Ära minu pärast ilmaasjata muretse.“
Aga vanaema käis ikka peale ja ütles: „Sa pead andma oma elu Kristusele, Merlin.“
Vanaema sõnad vaevasid mu pead rohkem kui oleksin iseendalegi tahtnud tunnistada. Ma ei tahtnud kuidagi haavata tema tundeid kuid mul polnud aega mingisuguse usklike udujutu jaoks. Eriti kui olin alles hakanud õieti elama!
Ühel pühapäeva õhtul kui olin äsja naasnud Saksamaalt, läksin vanaema ja vanaisa vaatama. Märkasin kohe, et olin teinud vea. Nad olid just kirikusse minekuks sättimas.
„Tule ka kaasa, Merlin“, kutsus vanaema. „Me pole sind nii ammu näinud, oleks tore, kui tuleksid:“
Nihelesin toolil ega osanud kuidagi peenetundeliselt sellest olukorrast pääseda.
„No ma ju tuleksin“, ütlesin viimaks, „aga mõned sõbrad on lubanud mulle järele tulla siia.“
Vanaema oli pettunud ilmega. Niipea kui pääsesin telefoni ligi, hakkasin sõpru läbi helistama. Minu pettumuseks ei saanud toru otsa kedagi, kes oleks saanud mulle järele tulla.
Kirikussemineku aeg lähenes ja ma ei suutnud kuidagi ka vanavanematele tunnistada, et mind lihtsalt ei huvitanud minek.
Lõpuks ei olnud mul muud valikut. Läksin teistega kaasa.
Jumalateenistus peeti mingis laohoones kuid kõik inimesed tundusid olevat seal õnnelikud. Vaesekesed, mõtlesin endamisi, te ei tea ju midagi tõelisest elust laias maailmas, muidu te ei raiskaks oma aega siin laos.
Hakati laulma ja võtsin lauluraamatu, et saaksin sõnu jälgida. Pidin vähemalt tegema näo, et olen ka mänguga kursis.
Samal hetkel kuulsin kedagi rääkivat otse oma kõrva juures.
„Mida te ütlesite?“ küsisin ja pöördusin vaatama kuid mu selja taga ei olnud kedagi.
Kuulsin häält uuesti. See ütles: „Täna õhtul pead tegema otsuse minu kasuks. Kui sa seda ei tee, ei saa sa teist võimalust.“
Raputasin pead ja ütlesin vaistlikult: “Miks nii?“
„See lihtsalt on nii.“
Kas ma hakkasin aru kaotama? Aga hääl oli reaalne. Rääkijaks oli Jumal ja Ta tundis mind nimepidi. Ühe silmapilguga tunnetasin kõike. Miks ma ei olnud märganud seda varem? Jumal oli olemas, Temas oli kõik see, mida olin otsinud. “Jah Jumal,“ kuulsin iseennast pobisevat, „Teen seda, teen kõike mida Sa soovid.“
Koosolek jätkus, aga mina olin otsekui teises maailmas, see oli veider, aga ma tundsin Jumala ligiolu.
Vanaisa istus mu kõrval sügavais mõtteis, siis ma ei teadnud millest ta mõtles, aga ta rääkis mulle sellest hiljem. Vanaisa käis läbi oma võitlust Jumalaga. Ta oli aastaid suitsetanud ja kasutanud närimistubakat. Neli aastakümmet kestnud tubakaorjus pidas teda tugevasti ahelates. Ta oli mitmeid kordi üritanud maha jätta, kuid teda oli tabanud tugev peavalu ja peagi suitsetas ja kasutas närimistubakat endisest rohkem. Ta istus mu kõrval koosolekul ja andis oma lubaduse „Jumal, kui sa muudad Merlini, jätan suitsetamise maha, kui see mind ka tapaks.
Pole ime, et vanaisa peaaegu minestas, kui läksin peale koosolekut ette avalikult tunnistama sellest, mida olin otsustanud laulu ajal.
Aastaid hiljem istusin oma vanaisa voodi ääres, kui tema lahkumishetk oli koitmas. Ta vaatas mind ja ütles naeratades:“ Merlin, ma pidasin oma lubadust Jumalale.“
Tollel pühapäevaõhtul jõudsin vaevu ära oodata, et pääseksin koju Piiblit lugema. Tahtsin Jumalat tundma õppida ja lugesin ahnelt ühe lehekülje teise järel. Tundsin sisemas imelikku erutust. See tunne oli võimsam kui see, mis tekib langevarjuga hüpates. Sel õhtul oli Jumal asunud minu sisse elama ja minust oli saanud uus inimene. Mulle tundus, nagu seisaksin ma põnevate seikluste künnisel, seikluste, mille sarnaseid ma ei suutnud veel ettegi kujutada. Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal elas endiselt. See Jumal, kes poolitas Punase mere, rääkis põlevast põõsast ja saatis oma poja surema ristil, oli ka minu isa. Mõistsin hetkega, mida mu maine isa oli üritanud mulle rääkida. 36-aastasena oli ta esmakordselt elus jäänud voodihaigeks. Kolme päeva pärast tema süda lakkas löömast, arst tegi talle süsti ja isa süda hakkas jälle lööma. Ta avas silmad ja ütles:“ Pole vaja, doktor, ma plaanin nüüd minna, ta tõusis voodis istukile ja vaatas särava näoga ringi. „Vaadake,“ ütles isa „nad on mulle järele tulnud!“ Seda öelnud, heitis ta pikali ja uinus igaveseks. Mu isa oli tundnud Jeesust Kristust oma isikliku sõbra ja vabastajana. Ta oli valmis minema. Nüüd tundsin minagi, et olen valmis, aga kui veeretasin seda mõtet peas, olin siiski ebakindel, miski rõhus mind. Mis oli valesti? „Näita seda mulle, Jumal!“
Vähehaaval hakkas selginema- rahad, kõik see raha, see ei ole minu! Ma pean andma selle tagasi! Kui olin otsuse teinud, hingasin kergendatult. Ootasin kannatamatult hetke, millal pääsen sellest rahast. See oli nagu haigus, mis õõnestab mu sisemust ja ma teadsin, et see tunne püsiks niikaua kui see raha on minu käes. Teatasin asjast postkontorisse, aga sealt öeldi, et see pole nende asi, kuna ma polnud varastanud neid väljamaksukviitungid. Võisin teha mida iganes heaks arvan. Mul oli alles suur hulk kviitungeid, mida ma polnud vahetanud sularahaks. Viisin kohvri vannituppa ja hakkasin sajadollarilisi tšekke veega alla laskma. Iga veetõmbega tundsin, kuidas rõõm tulvas mu südamesse.
Sellegipoolest polnud ma vabanenud juba vahetatud sularahast. Kirjutasin majandusministeeriumi ja tunnistasin, mil viisil olin hankinud raha. Mult päriti, kas mul on oma tegevuse kohta tõendeid ning paluti postitšekid saata ministeeriumisse. Selleks oli liiga hilja, olin need ju veega alla lasknud! Kirjutasin ministeeriumisse, et mul pole peale raha muid tõendeid ja sain vastuse, kus öeldi, et ainus mida nad saavad teha, on võtta raha vastu südametunnistusfondi, mis ministeeriumi juurde loodud oli.
Olin peagi vaene mees aga oleksin rõõmuga andnud kõik hinge tagant selle uue elu ja rõõmu eest, mida tundsin südames.
Oli siiski veel üks minevikuvari. Läsin tagasi Pitsburgi ja teatasin endast kohaliku prokuröri büroosse. Minu karistusest oli järel veel kolm aastat, mis tähendas, et peaksin veetma need tingimisi vabaduses ja andma oma tegemistest regulaarselt aru.
Prokurör võttis mind vastu ja lasi abilisel tuua minu toimiku. Ta heitis sellele pilgu ja näis üllatununa.
„Kas te ei tea, mis teile on antud?“ Teadsin vaid, et olin võtnud vastu Jumala aga vaevalt et sellest on pabereis juttu. „Ei, kohtunikuhärra.“
„Olete saanud president Trumani alakirjutatud armuandmiskäsu.“
Amnestia?
„Teie toimik on seega puhas. Sama puhas, nagu poleks teil olnud kunagi tegemist politseiga.“
Mu hing hüppas rõõmust. „Mille eest mulle armu anti?“ küsisin.
Prokurör muigas. „Sellel on midagi tegemist eriliste teenetega sõjas.“ Ta selgitas, et olen seega vaba ja võin teha mida soovisin, juhtum oli lõpetatud.
„Kui kunagi kandideerite riigiametisse, siis teie avaldus võetakse vastu.“
„Tänan, Issand!“ Olin ülevoolavalt õnnelik. Mu patud olid maha pestud ja juhtum oli lõpetatud Kolgatal aga Jumal oli pealekauba lubanud mul alustada uuesti puhaste paberitega ka USA valitsuse silmis. Ma muidugi ei plaaninud kohe riigiametisse kandideerima hakata!
Mida ma siis peaksin tegema? Juristiks hakkamise motiivid olid küsitavad ning tundus selgelt, et Jumal ei taha, et ma sellesse ametisse pürgiks. Peagi hakkas mu peas keerlema üks mõte. Ma pean hakkama pastoriks!
Mina ja kantslis! Mõte tundus nii ebaloomulikuna. „Sa ju tunned mind, Issand“ tingisin. „Mulle meeldib põnevus, seiklused, isegi ohud. Minust saaks üsna vilets pastor.“
Aga Jumalal näisid minu jaoks plaanid valmis olevat. Ma ei saanud enam öösiti und, mida kauem ma mõtlesin ja palvetasin, seda põnevamana see mõte tundus. Kui Jumal suudab teha pastori endisest vanglaelanikust, langevarjurist, hasartmängijast ja musta börsi petisest siis oleks see suurim hüpe tundmatusse, kui miski muu, mida varem olen kogenudki.
Ootasin kannatamatult, et saaksin rääkida Sadiele. Ta pidi tulema Euroopast USAsse sõjaväelaste naisi sõidutava Liberty nimelise laevaga. Miskipärast ma ei olnud talle kirjas tahtnud rääkida, et kohtasin Jeesust Kristust- see oli midagi, mida tahtsin talle rääkida, kui jälle kohtume.
Laev oli juba kai ääres, kui ma tulin, nägin kõikjal kallistavaid paare, mu süda tagus kui otsisin nende vahelt Sadie heledat peanuppu. Seal ta oligi- kõik tundus äkitselt nii erilisena- abielu tähendas Jumala omana palju rohkem kui siis kui otsustasime teineteisele pühenduda. Imestasin, kuidas jumal on kogu aeg mu samme juhtinud- isegi naise valimises ja seda juba enne kui mul üldse oleks olnud taipu temalt nõu küsida.
Oli nii hea tunne taas hoida Sadie kätt oma peos, oli nii palju, millest rääkida... kuid esmalt soovisin väga rääkida talle suurimat uudist. Et minust on saanud uus mees. Ma ei olnud enam hoolimatu, ükskõikne ega vastutustundetu kutt, kellega ta oli abiellunud.
„Sadie“, ütlesin teda vaadates, „minuga juhtus midagi imelist... Ma kohtusin Jeesuse Kristusega. Ta muutis mind, olen uus inimene... kõik on muutunud nii eriliseks.“
Sadie vaatas mind ainiti, silmis imestunud ilme. „Armusin sinusse just sellisena nagu sa olid siis, Merlin,“ teatas Sadie, „ma ei taha, et sa muutuksid:“
Tundus nagu meie vahele oleks kerinud nähtamatu sein, mu maailm kukkus kokku. Aga eks ma olnud ise samas seisus mõni aeg tagasi? Ka mina olin hüljanud oma Päästja. „Jeesuse,“ ohkasin. „Puuduta mu naist!“
Järgnevad kuud olid keerulised. Sadile ei meeldinud üldse mõte pastori naiseks saamisest. Ta ütles mitmel korral, et ta peab sõitma tagasi Inglismaale, kui ma oma tobedast usujutust ei loobu.
Meie suhted olid jahedad aga planeerisin siiski ülikooli astumist ja palvetasin, et Jeesus tuleks Sadie ellu õigel ajal.
Astudes Indiana osariigis asuvasse Marion Colledzisse, mis oli kirikuga tihedalt seotud, olin ilmselt innuikaim õpilane. Sadie tuli küll kaasa kuid püüdis minu indu igati jahutada.
Paari kuu pärast läksime puhkama ema poole. Ema pidas pansionaati. Üks vanem proua- vaba metodistikiriku pastori lesk näitas üles erilist huvi Sadie vastu.
Ühel päeval koju minnes leidsin elutoast pisarais Sadie.
„Oh, Merlin, „nuuksus Sadie õnnelikuna. „Mõistan nüüd, mida mõtlesid kristlaseks olemise all. Ma soovin, et oleksime mõlemad Kristuses!“
Põlvitasime mõlemad elutoa diivani ette. „Tänu Jeesus!“ hüdsime mõlemad ühtaegu naerdes ja nuttes.
Puhkuse lõppedes läksime tagasi Marioni. Soovisime mõlemad innukalt lõpetada kooli ja hakata täielikult tööle Issanda heaks.
Et stipendiumile lisa teenida, töötasin kuus tundi päevas tehases. Soovisin õpingud lõpetada nii kiiresti kui võimalik ja sain loa võtta õppeplaani 21 tundi semestris lubatud 17 asemel.
Tööl olin kella 14st 20ni, õppisin kella 24ni, magasin kella 4ni ja siis õppisin kella 8ni, kui oli taas aeg minna loengusse.
Pühapäeval sain esimese jutlustamisvõimaluse- linnavanglas. Trellide taga seistes julgustasin mehi andma elu Kristusele. Iga nädal põlvitas vange trellide taha ja palusid omale usku Kristusesse.
Tundsin end hõljuvat pilvedel, kui tulin tagasi ülikooli. Laupäevaõhtud olid vabad ja sain kokku rühma üliõpilasi. Pidasime vabaõhukoosolekuid linnavalitsuse hoone treppidel Marioni keskuses. Meie rõõmuks tuli inimesi usule. Peale koosolekuid jalutasime mööda linnatänavaid ja julgustasime igaüht, kes vaid soovis kuulata, lubada Jeesus oma ellu tulla.
Mul ei olnud kunagi olnud nii palju tegemist, sellegipoolest tundus, et ma ei teinud piisavalt palju tööd Jeesusele Kristusele. Tema oli päästnud minu elu, vähim, mida sain vastu anda, oli minu aeg.
Sooritasin neljaaastased õpingud kahe ja poole aastaga ja tegin sisseastumiseksamid Wilmoris Kentuckys asuvasse Asbury teoloogilisse seminari. Jumal usaldas meile nelja metodistipiirkonda hõlmava ala, kus tegime oma pastoripraktikat. Iga nädal sõitsime maha kolmesaja kilomeetri ringis kogudusi teenides. Saime iga koguduse pealt viis dollarit palka ja võisime kõhud täis süüa igal nädalalõpul.
Pigistades oma tunniplaani võimalikult tihedaks sooritasin kolmeaastased õpingud kahe aastaga ja nõnda jõudsimegi oma eesmärgini. Olin viimaks kirikuõpetaja! Olin ponnistanud nii kaua ja kõvasti, et ei teadnud enam kuidas pidama saada. Aga nüüd olin kohal, olin seal, kuhu Jumal mind oli kutsunud. Me saime suunamise Claypooli metodistikogudusse sooritama oma esimest ülesannet.
Panustasin töösse kogu oma jõu ning tasapisi hakkasid meie piirkonna kolm kogudust kasvama. Talendid lisandusid, kuulajaskond rohkenes ja minu palk tõusis.
Usuletulnud noorte hulk kasvas ja meie kari võttis meid omaks, armastas meid ja pigistas silma kinni noore pastori eksimuste korral.
Sellegipoolest tundsin rahutust kasvavat. Oli tühi tunne, peaaegu igavlesin. Mõtted keerlesid sõjaväepastori kutsumuse ümber. Tundsin sõdureid läbi ja lõhki, teadsin nende mõtteid ja kiusatusi. Kindlasti tahaks Jumal mind teenima sõjaväemundris mehi? Palusin juhatust. „Lähen, kui Sina tahad, et läheksin ja jään kui Sina tahad, et jääksin, Issand...“
Tõmme sõjaväepastoriks saada aina suurenes.
Aaastal 1953 esitasingi avalduse sõjaväepastoriks saamiseks ja see rahuldati. Se poleks olnud võimalik, kui president ei oleks mulle amnestiat andnud. Jumal oli seda teadnud.
Peale kolmekuust sõjaväepastorite kursust sain suunamise Kentucky Frt Campelli õhujõudude divisjoni.
Esimesel võimalusel astusin lennukisse ja kuulsin tuttavat käsklust: „Valmis olla, tõusta, turvavöö avada, valmis uksele... hüpake!“
Tundsin tuule jõudu ja põrutust langevarju avanedes. See tundus endiselt justkui oleksin põrganud kokku kümnetonnise veokiga. Olin tagasi seal, kuhu tunnen end kuuluvat!
