VANG
Tundsin külma metalli pigistust vasakul randmel ja kuulsin häält: „Siin politsei. Olete arreteeritud!“
Olin istunud muretult auto tagaistmel vasak käsi aknast välja ulatumas. Auto oli varastatud, mina ise hüppes sõjaväest.
Ma ei kahetsenud ärakargamist. Vahelejäämine käis lihtsalt uhkuse pihta. Olin alati arvanud, et suudan mida iganes ja pääsen puhtalt igast olukorrast.
Nüüd aga pidin taluma vangikongis istumise ja viletsa toiduannuse järjekorras seismise alandust, minema taas oma üksikusse konkusse ja lamama kõval lavatsil, ainsaks tööks seina vahtimine ja imestamine selle üle, kuidas küll sain olla nii rumal, et sellisesse jamasse sattusin.
Olin olnud tavaline iseseisev poiss 12 aastasest saati. Teisisõnu ajast, mil isa suri ja emal tuli kasvatada üksi meid, kolme poega. Üks vendadest oli tollal seitsmene ja teine üheaastane. Ema hakkas võõraste pesu pesemisega elatist teenima ja taotles sotsiaalabi, et meid hinges pidada. Ta rääkis alati, et isa on taevas ja et Jumal hoolitseb meie eest aga kaheteistkümneaastase otsustuskindlusega mässasin sellise Jumala vastu, kes laseb niisugust ebaõiglust meile osaks saada.
Peale kooli jagasin hilisõhtuni ajalehti laiali kuna olin otsustanud eluga ise toime tulla. Otsustasin võtta elust kõike, mida võtta annab. Mul oli omast arust õigus kasutada „küünarnuki tehnikat“ oma tahtmise saavutamiseks.
Kui ema uuesti abiellus, kolisin isa vanade sõprade poole. Käisin küll koolis kuid töölkäimist ei jätnud. Töötasin peale kooli ja suvevaheaegadel. Töötasin pakkijana majapidamistarvete tehases, sadamaametnikuna, raamatupidajana ja ühel suvel puuraidurina Pensilvanias.
Astusin ka ülikooli kuid raha sai otsa ja pidin minema täisajaga tööle. Sain tööd metallitehases poleerija ja puhastajana. Töö polnud suurem asi aga see eest hoidis mind tippvormis. Elu võidujooksus toimetuleku üheks eelduseks oli hea vorm ja minu kavatsustesse ei kuulunud kaotamine.
Sõjavägi ei huvitanud mind iseenesest üleüldse. Tahtsin hoopis kaubalaevastikus merd sõita. See oleks olnud parim viis osaleda Teises Maailmasõjas.
Kaubalaevastikku pääsemiseks pidin taotlema luba väeosalt, kust olin juba õpingute tõttu pikendust saanud. Eelnevalt oli mind mõistagi kutsutud ajateenistusse.
Saingi võimaluse kandideerida kaubalaevastikku kuid juhus tegi mu lootused tühjaks. Nimelt põrusin nägemiskontrollis kuna lugesin kogemata tabeli valet rida! Nõnda kõigile pingutustele vaatamata jõudsin Alabamas asuvasse Fort McClellani sõjakooli.
Koolitus oli surmigav higine rassimine. Mina aga igatsesin põnevust. Taotlesin üleviimist õhujõudude koolituskeskusesse, mis asus Fort Benningis Georgias.
Et olin täis trotsi, oli minu suurimaks probleemiks igal pool ülemustega suhtlemine. Kummalisel kombel olin neil kogu aeg hambus, isegi kui püüdsin hoiduda tahaplaanile. Kord laskeharjutuste ajal saepurupõhjalises tiirus juhtusin mõtiskledes maha sülgama. Seersant nägi seda ja ründas mind nagu pistrik. „Võtke see suhu tagasi ja viige lasketiirust välja!“ karjus ta.
Mõtlesin, et ta narrib mind aga seersandi punane raevukas nägu näitas, et asi pole nali. Pidin alanduma ja keevat raevu peites korjasin hoolikalt maast sülje ja suutäie saepuru ning viisin lasketiirust välja.
Sain tasu kui saabus meie kord esimest korda langevarjuga hüpata. Oli see vast elu! Just sellist põnevust olin igatsenud. Mootorimürina seest kostis käsklus: „Valmis olla... tõusta... turvavööd avada... uksel valmis olla... VÄLJA!“ Õhuvool paneb inimest tundma tuules lendleva puulehena ja kui langevarju külge kinnitatud köis on jooksnud pingule, tunneb hüppaja tugevat üdini raputavat lööki. Justkui oleks põrganud kokku kümnetonnise veoautoga. Kui taas pea selgineb, märkad et hõljud kaunis vaikses maailmas; pea kohal lainetab langevari nagu hiiglaslik valge siidkuppel.
Minust sai langevarjurite rühmajuht ning sain õiguse kanda läikivaid hüppesaapaid.
Aga kuna soovisin üha enam põnevust, registreerusin vabatahtlikuna pioneeride täiendkoolituskursusele. Tahtsin pääseda sõjaväljale ja mida kuumemasse lahingusse, seda parem.
Pioneerikooli lõppedes naasin Fort Benningisse ootama käsku üle mere minekuks. Seisin valves garnisoni aia ääres ja ootasin üha kannatamatumana. Kannatlikkus polnud kunagi kuulunud minu vooruste hulka. Sõjavägi venis minu meelest sellises tempos, et kartsin ilma jäävat kogu mängu ilust ja pean pesema potte ja panne sõja lõpuni.
Mulle ei meeldinud jõude istuda ja nii otsustasimegi ühe kaaslasega põgeneda.
Ühel päeval jalutasime nagu muuseas garnisoni alalt minema, varastasime auto ja sõitsime suvalises suunas. Juhuks kui keegi meid peaks jälitama hülgasime esimese auto ja varastasime järgmise. Jõudsime lõpuks Pitsburgi Pensilvanias. Rahad olid otsas ja otsustasime seda röövida.
Mul oli relv. Kaaslane ootas autos. Valisime välja oma arust lihtsalt röövitava müügikoha. Plaanisin telefonijuhtme läbi lõigata, et personal ei saaks kutsuda politseid.
Aga kuidas ma ka ei püüdnud, juhe ei katkenud. Olin raevust lõhkemas. Mul oli taskus revolver, kassaaparaat oli täis raha aga politseini viiv teleonijuhe oli ikka terve. Ma ei tahtnud pead päris vabatahtlikult ka silmusesse pista.
Läksin tagasi auto juurde et kaaslast asjast informeerida, istusime siis auto tagaistmel ja sõime tooreid õunu ja arutasime asja kui seaduse pikk käsi meid tabas.
Meid oli tagaotsitavaks kuulutatud kuues osariigis ja politsei oli olnud kogu aeg kannul kuigi me ei teadnud asjast midagi.
Meie seiklus oli jõudnud piinliku lõpuni. Olin taas Fort Beginningi müüride vahel, kus kuu aega tagasi olin olnud valves. Mulle määrati kuus kuud vangistust aga hakkasin kohe üritama üle mere pääsemist. Vanglakaaslased naersid mu üle ja ütlesid: „Poleks vaja olnud põgeneda, kui tahad maalt pääseda.“
Vaidlesin vastu ja ütlesin, et põgenesin just seetõttu, et ei jaksanud enam oodata Euroopasse pääsu.
Lõpuks mu soov läks täide, pääsesin väljamaale minejate nimekirja ja mind viidi vahialusena Camp Kilmerisse New Jersys. Seal pandi mind trellide taha ootama laeva väljumist Euroopasse.
Olin saanud ometigi viimaks oma tahtmist. Peaaegu. Viimasel õhtul enne laeva väljumist kutsuti mind komandandi kabinetti, kus sain kuulda, et ei saagi lahkuda maalt teiste seas.
„Ühendriikide politsei tahab, et jääksite Ühendriikidesse ja peate naasma Pitsburgi Pensilvanias.“
Taas tundsin metalset käeraudade pitsitust randmete ümber ja relvastatud valvurite saatel jõudsin tagasi Pitsburgi, kus karmi näoga kohtunik luges ette süüdistuse ja küsis: „Süüdi või mitte, vastake?“
Mu emal oli õigus ja tema pisarais silmad panid mind koha peal nihelema. Mitte sellepärast, et oleksin kahetsenud oma tegusi. Tahtsin vabaks saada ja elu maitsta, mida rutem, seda parem.
„Süüdi, härra kohtunik.“ Mind oli ju tabatud otse teolt, otsustasin siis, et see on viimane kord. Kavatsesin õppida selgeks mängureeglid ja edaspidi pääseda puhta nahaga.
Mu advokaat selgitas kohtunikule täpselt kogu mu eluloo ja too küsis sõjaväeosa esindajatelt nende arvamust.
„Soovitame kerget karistust, härra kohtunik.“
„Kas teil on endal mõni ettepanek?“ küsis kohtunik minult.
„Soovin tagasi armeeteenistusse ning rindele“ oli ainuke vastus, mille peale tulin.
„Määran teile viis aastat kartsa.“
Kohtuniku sõnad tabas mind nagu kahuripauk. Olin 19 aastane ja välja saades oleksin 24 aastane. Mulle tundus, et kogu elu läheks raisku.
„Teie karistus on tingimisi ja teid viiakse tagasi väeossa.“
Päästetud, tänu taevale! Umbes tunni aja pärast olin vaba mees. Aga enne veel pidas mu advokaat mulle pika epistli ja selgitas, et kui peaksin armeeteenistusest vabanema enne karistusaja lõppu, tuleb koheselt temaga ühendust võtta.
Lõpuks olingi vaba! Läksin tagasi Fort Dixi New Jersys kuid seal sain kogeda uut lööki.
Kui mu paberid kontrolliti Fort Dixis, saadeti mind siiski trellide taha kandma kuut kuud karistust hüppes oleku eest.
Sel ajal mahtus mu pähe vaid üks mõte- ma pean iga hinna eest rindele pääsema. Hakkasin taas esitama taotlusi, et pääseda Euroopasse minejate nimekirja. Tüütasin juhtkonda nii kaua, et kui karistusaega oli veel jäänud järgi kaks kuud, vabastati mind. Peagi olingi teel üle Atlndi Maurentania nimelisel laeval.
Meid topiti kuuekesi kajutisse ja olin rahul kui sain ülemise koiku. Nii pääsesin oksest, mida laeva kõikudes sageli sadas alumiste voodite elanike peale.
Kuigi vaevalt seegi oleks mind morjendanud. Olin viimaks saanud oma tahtmise läbi surutud ega raisanud aega. Kavatsesin võtta sõjast välja kogu võimaliku põnevuse ja nii palju majanduslikku kasu kui vähegi saab.
Vanglas olles olin treeninud oskust, mis osutus peagi väga kasulikuks. Minust oli saanud vägagi osav kaardimängur ning kõik päevad ja ööd laeval möödusid selle tulusa ajaviitega. Kogusin nii päris kopsaka hunniku raha ja ainus mis üldse meenutas meie reisi eesmärki, oli lühike lahing saksa allveelaevaga, mis üritas meid torpedeerida, siiski ebaõnnestunult.
Inglismaal meid pandi rongidele, mis viisid meid Inglise kanali kaldale. Seal asusime väikestele laevadele ja peagi loksusime kanali tuulistel lainetel. Sadas nagu oavarrest ja Prantsuse poolel tuli meil hüpata ning kahlata vööst saati vees kaldale.
Seisime läbimärgadena kuiva moona järjekorras, siis kiirustasime taas rongile, mis suundus itta. Sõitsime peatumata läbi Prantsusmaa, siis pandi meid veoautodele, mis viisid meid Belgiasse. Jõudsime sinna just Bulge lahingu ajal ja võitlesime 82. õhujõudivisjoni ridades.
Esimesel päeval nägi ohvitser mu pioneeriaja teeneteloetelu ja määras mind valmistama väikesi plastikkattega laengutega pomme. Laskemoonakuhi oli kuuekümne sentimeetri kõrgune. Asusin tööle. Mulle määrati ka üks kaaslane abiks. Tema oli olnud üksuses juba pikemat aega. Samal ajal kui ta jutustas kogemustest S2 õhujõudude väeosas jälgisin silmanurgast suurtükituld, mis aina lähenes. Teise silmaga jälgisin kaaslast ja imestasin, et ta ei teinud vähimatki katset varjumiseks. Aga eks ta oli ka palju kogenud ja mina kõigest roheline algaja varumees.Ma ei plaaninud olla ka mingi jänespüks kaaslase silmis.
Plahvatused lähenesid ja mu hirm suurenes. Kui mõni lask tabaks meid, jääks laskemoonakuhja asemele vaid haigutav kraater.
Mu kaaslane istus paigal tegemata suurtükitulest vähimalgi määral välja. Soovisin lootusetult varjuda aga ei tahtnud näida argpüksina. Viimaks tulejoon möödus meist. Vaenlane ei tabanud meid!
Kaks päeva hiljem mulle selgus, miks mu kaaslane oli olnud nii ükskõikne. Me liikusime metsas, mille teadsime olevat täis miine. Vahtsisin pingsalt teerada, et näha pisimatki märki püünistest aga mu kaaslane astus ilma jage ette vaatamata edasi.
Lõpuks küsisin: „Miks sa ei ole ettevaatlik?“
„Loodan, et astun miini otsa,“vastas kaaslane. „Kogu see räpane sõda ajab mind oksele. Tahan surra.“
Sellest päevast alates vältisin seda kaaslast nii palju kui võimalik.
Sõja lõpu poole saadeti mind 508 õhujõudude väeosaga Frankfurti Saksa armee ülemkindrali Dwight D Eisenhoweri ihukaitsjaks.
Oleksin tahtnud rohkem tegevust aga ka kasum mida sõda minu jaoks tootis polnud vähem oluline. Elasime uhkeis majades, mis olid kuulunud kõrgetele Saksa ohvitseridele.
Otsisin muudkui põnevust aga kord sain seda enam kui küllalt. Meid kamandati lennukeisse näidislangevarjuhüpete jaoks. See oli rutiinne treening kuid meile oli öeldud, et Marlene Dietrich, filmistaar jälgivat meie hüppeid. Soovisime kõik maanduda tema lähedale.
Kohe lennukist väljudes hakkasin vaatama maad, et näha kas mul on võimalust maanduda selle siresääre lähedale. Samas tunnetasin, et miski on väga valesti. Kuulsin enese ümber õhus jubedaid karjeid ja lennuki mootor mürises justkui hakkaks mu pea kohal plahvatama.
Õhus oli mitmeid sadu langevarjureid. Ühe lennuki mootor oli üles ütelnud ja see sööstis otse meie poole! Mitme mehe langevarjud rebenesid ja mitmed sööstsid vastu maad. Nad kukkusid just sinna, kus Marlene Dietrich seisis. Minu langevari jäi terveks. Kui maandusin, oli kõikjal surnud mehi, lennuk oli plahvatanud ja põles leekides.
Mul oli Frankfurtis palju vaba aega. Minu arusaama ajaveetmisest kuulus ka purjutamine. Kord juhtus, et jõin end nii purju, et kaotasin mälu. Teised sõdurid jutustasid, mis hulle tempe olin linna peal teinud. Olin heitnud pikali trammi põrandale ja kõik reisijad pidid üle minu hüppama. Kaaslased naersid ja pidasid seda naljakaks. Ma ei mõelnud kordagi, kuidas minu käitumine mõjub Ameerika liitlasvägede mainele.
Avastasin et musta börsi poed on kiirem ja kindlam tuluallikas kui hasartmängud. Ostsin kaaslastelt kokku paberosse 10 dollarit karp. Läksin täis kohvritega sinna linnaossa, kus musta äri aeti ja müüsin, 100 dollari eest karp, paberossid maha. Selles kandis, kus musta äri aeti, toimus ka pahatihti rööve, vägivallatsemist ja mõrvu, kuid mind see ei heidutanud. Hoidsin kogu aeg teist kätt laetud 45-kaliibrilise revolvri päästikul.
Peagi olid mu kohvrid täis kümnedollarilisi sedeleid sõjaabi raha. Ainus mure oli nuputada, kuidas saada raha Ühendriikidesse. Karmid seadused ei lubanud sõdureil saata koju rohkem raha, kui selle summa, mille sõjavägi maksis. Veetsin öid lahendust otsides.
Jälgisin kuidas mehed seisid postkontoris järjekorras, et vahetada oma kuupalka postitšekkideks. Iga mees pidi näitama palgakaarti, kuhu oli märgitud täpne summa. Märkasin meest, kelle käes oli patakas palgatšekke, kotitäis raha ja kaasas relvastatud turvamees. Mees oli kompanii raamatupidaja ja tema kätte anti kogu kompanii postitšekid. Mõistsin samas, et ainus, mida ma vajan on hunnik palgakaarte!
Läksin väeosa raamatupidaja juurde ja sain peagi selguse, et ta on valmis mulle hankima palgakaarte viie dollari eest tükk. Lõime käed. Nii sai minust minu oma privaatse kompanii „raamatupidaja.“ Läksin postkontorisse raha ja palgakaardid kaasas ning postitšekkide saamine ei valmistanud mingit raskust. Nüüd kui see probleem oli lahendatud, nuputasin peagi uusi viise, kuidas saada veelgi rohkem sõjaraha. Kuulsin, et Berliinist tulevad mehed maksavad tuhat dollarit sajadollariliste postitšekkide eest. Tegin neile meelsasti teene ja vahetasin seejärel 900 dollarit postitšekkideks. Minust oli saanud rikas mees.
Sõjavägi kuulutas, et saadab mõned mehed euroopa ülikoolidesse. Osalesin katsetes, sain läbi ja mind saadeti Bristoli ülikooli Inglismaal. Loengud, mida ma kuulasin jätsid mind täiesti ükskõikseks võrreldes sellega, et minu ümber elasid inglie keelt kõnelevad tütarlapsed. Kohtasin peagi kaunist blondiini, kelle nimi oli Sadie. Ta oli särtsakas rõõmus tütarlaps ja armusin kõrvuni. Kahe kuu pärast meid laulatati ja me veetsime ligi kolmkümmend imelist ööpäeva koos Inglismaal, enne kui pidin minema tagasi Saksamaale. Saidie jäi Inglismaale, nii nagu teised sõjaväelaste pruudid ootama lennuühendust Ühendriikidega.
Ühendriikidesse Jõudsin pool aastat enne oma noorikut ja jõudsin vaevu tema tulekut ära oodata.
Sain kätte kauaigatsetud paberi, mis tunnistas, et olen taas tsiviilisik. Vaba! Ma ei soovi enam kunagi oma jalga tõsta sõjaväe postkontorisse. Mul oli piisavalt raha ja elu näis roosilisena.
Minu probleemiks oli kohvritäie postitšekkide vahetamine rohelisteks sedeliteks. Ei tundunud hea mõte marssida oma kodulinna Ellwood Sity postkontorisse Pennsylvanias ja kummutada kogu kohvritäis lauale. Lõpuks leidsin lahenduse. Hakkasin saatma väljamaksukviitungeid
ühekaupa New Yorki postkontorisse. Vähehaaval hakkas selat mulle raha tagasi voolama.
Minu kokkupuuted seadusesilmadega olid õpetanud mulle, et teen targasti, kui otsin endale mingi töökoha, kus „musta pesu pesemine“ käiks ohutult. Olin alati tahtnud hakata juristiks, seega võtsin ette vajalikud sammud, et astuda Pitsburgi Ülikooli õigusteaduse osakonda.
