OTSING
Sõjaväepastor on väga põnev olla ja just põnevust olen kogu elu taga otsinud. Järgnesin meestele kõikjale õhus, maismaamissioonidel, mägedesse, paraadidele, lahinguharjutustele. Majutuskohtades, kontoris, sööklas, kõikjal sain võimalusi rääkida meestele, mida Jumal neist teha soovib.
Nautisin iga ihurakuga ka füüsilisi pingutusi. Panamal dzungliõppusel sain koos meestega tunda vihmametsa valguse ja varjupoolt. Aurav dzungel nõudis oma osa ja varsti tuli mehi välja kandma hakata. Sain tunda ka seda kui vahva on lamada mudas.
Fort Campellis sain ka lendamisvõimaluse, mida alati olin soovinud. Ostsime ühe sõbraga vana lennuki ja mis väljanägemise jägi ainult nätsu ja kummipaela abil koos püsis. Lennukis puudus raadio ning lendama pidi vaid silmanägemise ja vaistu abil. Kord eksisin täielikult ära ja märkasin ühtäki, et kaks armee lennukit järgnevad mulle. Nad andsid märku maandumiseks ning sain teada, et olin lennanud Kentuckis asuva Fort Knoxi kohal. Ärritunud turvapolitseinik seletas, et võin olla õnnelik, et mind alla ei tulistatud. Meie lennuki lugu oli siiski lühike kui mu sõbral tuli hädamaanduda maisipõllule.
Fort Braggitist, Põhja- Caroliinast läksin 82 õhujõudivisjoniga Dominikaani vabariiki. Kuigi tegemist oli vaid korrakaitsemisssiooniga, kadus 39 langevarjurit seal jäljetult.
Naastes Fort Braggisse jätkasin langevarjuhüppeid ja sain lõpuks meisterhüppaja autasu.
Kõik oli väliselt hästi. Mu elul oli piisavalt põnev sisu ja ka riskist polnud puudust, samas sain teha tööd Issandale.
Võib olla just see oligi minu probleem. MINA tegin Issanda tööd. Mul oli aske tunnistada iseendale, et mul tekkis sageli stress kui rääkisin meestele Jumala armastusest nende vastu. Minu missiooniks oli nende pöördumine ja selle nimel pingutasin kõvasti.
Olin alati teadnud, et olen kõike muud kui täiuslik, isegi mitte nii täiuslik kui ise tahtnuks olla. Täiuslikkus oleks justkui kogu aeg nihkunud horisondi taha.
Pisikesena olin kuulnud ema ja vanaema vestlemas puhta ja püha elu vajalikkusest. Üks oli wesley- ja teine vabakiriku metodist ja nad rääkisid püha Vaimu viljadest kristlase elus.
Mis iganes need siis ka olid- ma vajasin neid! Lugesin palveelu sügavuti käsitlevaid raamatuid ja käisin koosolekutel kuulamas jutlusi Jumala väest.
Minu omas elus tundus see vägi puuduvat ja ma igatsesin seda tungivalt. Soovisin, et Jumal kasutaks mind sest kõikjal oli palju hädalisi inimesi. Aga mul puudusid vahendid nende aitamiseks.
Üks sõber andis mulle raamatu idamaise usulahu kohta, kes väitsid omavat meetodit inimese meele avamiseks Jumala väele. Õppisin jalad ülestõstetuna laua peal lamamist ja harjutasin meditatsiooni.
Lugesin kõike mida kätte sain psüühilistest ilmingutest, hüpnoosist ja spiritismist. Soovisin leida võtit, kuidas inimene saaks Jumala väe panna toimima enese sees ja enese kaudu.
Sel ajal sattusin Koreasse. Ühes õnnetuses purunesid mu prillid, vigastades paremat silma. Diagnoos oli negatiivne, nägemisvõime kadus 60 protsenti, sarvkest oli vigastatud ja arsti sõnul mu nägemisvõime ei taastuks kunagi.
Kus oli nüüd Jumala vägi? Kristus oli maa peal rännates parandanud pimedaid. Ta oli öelnud, et need, kes Teda järgivad, teevad suuremaid asju kui Tema.
Sõulis läbisin kaks silmaoperatsiooni. Diagnoos oli endiselt negatiivne. Palvetasin. Kogu mu olemus mässas selle vastu, et pääste Jumal, Jumal, kes on kõikvõimas Looja, kellest ma jutlustasin meestele, kes pidid võitlusväljadel surmaga silmitsi seisma, ei suuda parandada.
Mis oli võti? Mil viisil Tema vägi toimiks inimeste kaudu? Ma pidin selle teada saama.
Kui olin kolmandat korda Sõuli lennates istumas lennukis kogesin äkki sisemuses tugevat tunnet. Sel korral ei kuulnud ma häält aga sain siiski selge sõnumi: „Sinu silmad paranevad täielikult.“
Teadsin, et Jumal oli rääkinud. Ta oli rääkinud sama selgelt kui seal Pennsylvaania kosolekul.
Sõuli kirurg raputas pead ja ütles: “Kahjuks ei saa me enam midagi teha teie silmade heaks.“ Selle asemel, et oleksin olnud pettunud, oli mu sisemus täis rõõmu. Jumal oli rääkinud ja ma lootsin Tema peale.
Mõne kuu pärast tekkis mul vastupandamatu soov minna arstile silmi kontrollida laskma. Peale teste oli arst imeliku ilmega. „Ma ei mõista“, ütles ta. „Teie silm on täiesti terve.“
Jumal oli seda teinud! Olin üliõnnelik ja otsustasin- maksku mis maksab, tahan tema väega ühendusse pääseda.
Naasin Ühendriikidesse 1963 ja läbisin pool aastat kestvad sõjaväepastorite kursused ja mind määrati Fort Braggisse, põhja- Carolinnasse. See oli juba aastal 1964.
Jätkasin oma hüpnoosiuuringuid ja sattusin osalema arthur Fordi spiritismiliikumises. Olin kuulnud, et selles ringkonnas liigub just palju pastoreid. Arthur Fordi kodus nägin esmakordselt mõistusega seletamatut reaalsest maailmast väljaspool asuva vaimumaailma olemasolu. Olin hämmingus.
Aga kas selline asi võis olla piibellik? Mu meeli vaevasid kahtlused. Vaimud olid kahtlemata reaalsed aga piibel räägib muudestki vaimudest kui Jumala Pühast Vaimust, piibel räägib ka kurjadest vaimudest (Efesose 6). Piibel nimetab neid vaenlase, Saatana jõududeks ja käsib meid tähelepanelikult katsuda kõik vaimud läbi, et saaksime olla kindlad, et vaenlane ei meelita meid lõksu. Saatan suudab kavalalt jäljendada Püha Vaimu.
Olin täiesti kindel, et minu valitud tee viib tupikusse. Minu nähtud vaimud ja selles liikumises osalevad inimesed rääkisid väga lugupidavalt Kristusest. Nad tunnistasid Teda Jumala pojaks ja suureks hingeliseks juhiks, kes on teinud palju imesid.
Fordi liikumine õpetas, et inimese ülesanne on saada Kristuse sarnaseks sest me inimestena oleme ka Jumala lapsed.
Käisin maha kilomeetreid, et rääkida inimestega, kes midagigi teadsid mind vaevavast teemast, uurisin hüpnoosisit rääkivaid raamatuid, rääkisin arstidega, hankisin kirja teel lisainfot isegi Kongressi raamatukogust. Tundus, et olin sureliku inimesena leidnud viisi ligimeste aitamiseks.
Ma ei tajunud, et liikusin ohutsoonis. Aeglaselt kuid kindlalt olin hakanud pidama Jeesust mingil määral iseenda sarnaseks, kellegiks, kelle sarnaseks mul on võimalik muutuda, kui vaid piisavalt kõvasti püüan.
Olin rängalt alahinnanud vaenlase võimu. Sel ajal ma seda ei mõistnud, et hüpnoos on hingeliselt väga ohtlik asi sest teeb inimese vastuvõtlikuks saatanalt pärit mõjutustele.
Olin astumas ka teise lõksu. Olin hakanud pidama saatanat sarviliseks koomiksitegelaseks, väljamõeldiseks. Tundus, et vaevalt selline koomiksikarakter on kuidagi ohtlik haritud 20 sajandi inimesele.
C.S. Lewis on kunagi öelnud, et saatana kavalaim plaan on panna inimkond uskuma, et teda ei olegi olemas.
Minu usk oli tugevasti kahjustada saanud, kuigi ma sel ajal ise seda ei mõistnud. Nihe oli tekkinud ju nii tasapisi. Piir sai ületatud vast siis, kui tabasin end jutlustamas Jeesusest kui õpetajast ja Imetegijast kuid jätsin mainimata, et ta suri meie eest ja Tema veri puhastab meid patust.
Saatan tsiteeris Piiblit ka Jeesuse ajal. Ta teeb samamoodi ka praegu ja teda ei häiri sugugi kui ka meie seda teeme. See, mida saatan soovib, on, et me unustaksime risti, vere ja ülestõusnud Jeesuse.
Paulus räägib kristlase elu saladusest kolossa kirjas 1 ptk, salmis 27. Saladuseks on kristus meie sees. Ta ei pea silmas, et meie saaksime Tema sarnasteks, vaid et Ta elab meie sees ja muudab meid seestpoolt. Inimesed võivad meid vaadates öelda, et me näime kuidagimoodi Kristuse sarnased aga see ei tule sellest, et oleksime ise kuidagi muutunud pühamateks või väärikamateks või vaimulikumateks või puhtamateks. Ta elab meie sees, see on saladus.
Kõigi spiritismilaadsete usulahkude oht on selles, et nad eksitavad inimesi oma jõus püüdma jäljendada kristust ja tema väge ning tegema pattu- saatana esimest pattu, langenud inglite esimest pattu, kes soovisid muutuda Jumala sarnasteks.
Ilma Kristuse kui vabastajata, ilma ristita ei oleks olemas mingit pääsemiseplaani, ei mingit pattude andeksandmist. Ei oleks olemas kogu rõõmusõnumit (evangeeliumi).
Ma olin lõksu langemas. Mu eesmärgid olid puhtad: soovisin siiralt aidata lähedasi nende probleemide lahendamisel ja hinge ja ihu haigustes.
Jumal ise pidi avama mu silmad nägemaks, et tee, mida mööda astusin, oli vale.
