RÕÕMUSTAGE ALATI!
Tulin Vietnamist tagasi aastal 1967 ja mind määrati Fort Benningisse Georgias. Olin 23 aastat tagasi läinud siit käed raudus aga tagasi tulin sõjaväepastorina! Tundus raske meenutadagi, kuidas end toona tundsin.
Mind määrati rügemendi pastoriks. Mu tegutsemisalasse kuulus 21 ohvitserikoolituskompaniid ja 21 reservohvitseride koolituskompaniid. Suurepärane võimalus juhatada tulevasi juhte Kristuse juurde!
Mu töö oli suureks väljakutseks kuid tundsin kogu aeg oma võimete limiteeritust. Olin saanud kogeda Jumala väge ja ligiolu eneses ja enda ümber, kuid olin siiski sageli vastu hakkav tööriist.
Mõnikord olin üsna masendunud ja panin tähele, et uuel tööpostil ei järgi ma Jumala tahet ja plaani.
Otsisin oma olukorrale lahendust Piiblist. Silme ette jäi Johannese evangeeliumi peatükk, kus Jeesus palvetas Isa poole meie, oma järgijate eest. 15 peatükis ütles Ta: „Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks.“ Just seda ma igatsesingi. Issanda rõõmu, mis pulbitseks isgas olukorras, mitte ainult siis, kui asjad lähevad hästi. Jeesus oli palvetanud, et mul oleks see rõõm. Mis siis takistas mind seda pidevalt tundmast?
Matteuse evangeeliumist (25:21) lugesin: "Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa
oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma
isanda rõõmupeole!"
Piibel käsib mul seega minna. Ma pean ise minema, rõõmu ei anta automaatselt. Aga kuidasmoodi ma peaksin minema?
Luuka 6:23 ütleb: „Olge rõõmsad sel päeval ja hüpake, sest vaata,
teie palk on suur taevas!“ ning selgitab, millal me peame rõõmsad olema ja hüppama- päeval, mil oleme näljased... kui inimesed meid vihkavad... kui nad meid endi keskelt välja lükkavad ja meid häbistavad ja meie nime põlu alla panevad Inimese Poja pärast! Sel päeval tuleb meil rõõmustada ja hüpata rõõmust. Ma polnud sellele kirjakohale varem tähelepanu pööranud.
„Kuidas saada tahta, et ma sellistes olukordades hüppaksin rõõmust, Issand?“ Soovitus tundus tähelepanuväärne aga mida enam ma piiblit lugesin, seda rohkem leidsin kirjakohti, kus soovitati sama. Kas selles kõiges pidi olema mingi salapärane põhimõte?
Seejärel lugesin Pauluse 2. kirja korintlastele 12 peatükki. Salmis 10 ta ütleb: „Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.“
Nõrk olemine oli siiani kõige viimane asi, mille üle oleksin rõõmustanud. Mulle ei teinud mingit rõõmu kui inimesed pöördusid minu vastu, kui asjad läksid halvasti või kui juhtus õnnetusi.
Lugesin üha uuesti kirjakohta: „Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest - sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!“ Psalmist kirjutas korduvalt mure keskel üles kerkivast rõõmust. „Sina muutsid mu kaebuse mulle ringtantsuks,“ kirjutab Taavet oma 30. laulus.
Ma tahaks seda proovida aga kuidas?
Ühel õhtul palvekoosolekul hakkas mind Püha Vaim täitma naeruga. See kestis 15 minutit ja siis kuulsin Jumalat kõnelevat: „Kas sa oled selle üle rõõmus, et Jeesus suri sinu pattude eest?“
„Olen, Issand, olen rõõmus, olen rõõmus.“
„On see hea tunne, kui mõtled, et Ta suri sinu pattude pärast?“
„Jah, Issand, see on hea tunne!“
„Oled sa õnnelik teades, et oma surma läbi on Ta andnud sulle igavese elu?“
„Jah, Issand, olen õnnelik!“
„Kas sa pead kõvasti ponnistama ja pingutama, et olla rõõmus selle eest, et ta sinu eest suri?“
„Ei, Issand, ma olen rõõmu täis!“
Taipasin, et Jumal soovib,et ma mõistaksin kui kerge on selle üle rõõmustada, et Kristus minu eest suri. Ma oleksin lausa palksutanud, naernud ja laulnud tänulaulu selle eest, mida Ta minu eet on teinud. Miski muu minu elus ei olnud tähtsam, miski ei teinud mulle suuremat rõõmu.
Rõõmustasin ikka kuid minu sisemuses oli jäänud väga vaikseks. Mulle tundus, et Jumal soovib õpetada mulle midagi sellist, mida ma varem ei teadnud.
Jumal ütles: „Sulle teeb siis tõelist rõõmu, et nad lõid naelu Mu Poja jalgadesse. Rõõmustad Vaimus selle üle, et nad lõid oda Ta kehasse ja veri voolas mööda ta külgi ja tilkus maha. See teeb sind õnnelikuks ja rõõmustad selle üle, et nad Mu Pojale seda tegid?“
Minus jäi kõik vait. Ma ei osanud vastata.
„Kõik see mida nad tegid Mu Pojale teeb sind väga rõõmsaks?“
Lõpuks olin sunnitud vastama: „Jah, Issand, see teeb mind rõõmsaks. Ma ei mõista seda aga nii see on.“
Hetkeks mulle tundus, et olin ehk vastanud valesti, olin ehk mõistnud valesti.
Siis kuulsin oma suureks kergenduseks Jumalat ütlevat: „Just nii, mu poeg, ma tahan, et sa oleksid rõõmus!“
Hakkasin taas Püha Vaimuga täidetud naerus naerma ja mu sisemine rõõm suurenes, kui teadsin, et see on Jumala soov, et oleksin rõõmus. Siis jäi kõik minus taas vaikseks, teadsin, et saan veel midagi õppida.
„Kuula mind, mu poeg. Tahan, et elu lõpuni, kui sinule midagi ka juhtub, mis on väiksem, kui see, mida Mu Poeg pidi kanatama, oleksid alati sama rõõmus kui olid hetk tagasi, kui küsisin sinult, kas oled rõõmus, et Ta sinu eest suri.
Sel hetkel oli kerge olla rõõmus, olin kogenud palveelu kõrghetke, rõõm pulbitses minus ja minu kaudu nagu allikas.
Jägmisel hommikul voodi serval istudes kuulsin häält ütlevat: „Mida sa teed?“
„Istun siin ja soovin, et ma ei peaks üles tõusma!“
„Kas me ei leppinud eile õhtul millegis kokku?“
„Aga Issand, ma ei teadnud, et Sa selliseid asju silmas pidasid!“
„Pea meeles, mida sa iga küsimuse peale vastasid.“
Selle peale ma vastasin: „Aga Issand, tahaksin olla Sinu vastu aus. Olen istunud voodi serval igal hommikul 20 aasta jooksul ja soovinud, et ma ei peaks üles tõusma. Olen alati soovinud, et võiksin veel viieks minutisk pikali heita.“
Püha Vaim vastas: „Sa peaksid olema tänulik, et sa pead üles tõusma.“
„Ma ei mõista seda Issand.“
Issand on alati väga kannatlik ja sõbralik. Seepärast Ta jätkas: „Kas tahaksid, et võiksid nii teha edaspidi?“
„Tahan, Issand.“
Õhtul magama heites palvetasin: „Issand, Sind ootab raske ülesanne. Ma küll tõusen alati kui Sa tahad aga ma ei tea kas suudan olla tänulik selle üle, et pean tõusma.“
Hommikul ärgates turgatas esimesena pähe mõte minu parema jala suurest varbast.
Kuulsin häält küsivat: „Kas suudad seda liigutada?“ Suutsin.
„Kas oled tänulik, et suudad seda liigutada?“ „Olen, Issand!“
„Proovi nüüd kaela liigutada- kas oled tänulik?“
„Olen, Issand!“
„Proovi, kas suudad tõusta istuma?“
„Suudan, Issand. Aga kui ma olen aus Sinuga, siis sooviksin ma sellegipoolest, et saaksin edasi magada.“
Issand ütles väga kannatlikult: „Proovi, kas sa suudad püsti tõusta- kas oled selle eest tänulik?“ Proovi minna vannituppa. Vaata peeglisse. Kas oled tänulik, et sa näed?“
„Olen, Issand.“
„Ütle midagi.“
„Halleluuja.“
„Kas oled rõõmus, et kuuled ja saad kõneleda?“
„Olen, Issand.“
Kõik jäi korraga vaikseks. Vaikus paljastas, et saan taas midagi Jumalalt õppida.
„Mu poeg, et ma sind armastan, siis õpetan sind olema tänulik kõige eest. Valik on sinu, kas õpid olema tänulik sealsamas seistes või lähed tagasi voodisse ja saad olema liikumisvõimetu, pime ja kurt seni kui õpid.“
Hüpasin õhku ja hüüdsin: „Issand ma mõistan! Ma olen tänulik! Ma tahan olla alati tänulik!“
Järgmisel ja ülejärgmisel ja üleülejärgmisel hommikul oli minu esimeseks mõtteks: „Issand ma olen tänulik!“ Ma pole sestpeale olnud enam kunagi rahulolematu selle üle, et mul on vaja tõusta.
Paulus kirjutas: „Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest.“ Hommikune tõusmine on olnud minu nõrkus. Jumal on käskinud mind aktsepteerida seda tõsiasja ja muuta see vaev rõõmuks. Kui olin seda teinud valdas mind Kristuse vägi ja Tema rõõm.
Ootasin kannatamatult hetke, et saaksin rääkida sellest avastusest teistele kuid mul enesel tuli esamalt õppida kõikide raskuste rõõmuna kogemist.
Meenutasin ja kordasin lakkamata 1 Tessaloonika kirja (5: 16-18) sõnu: „Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest - sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!“
Ühel päeval foorile lähenedes muutus tule värv kuid pääsesin napilt veel ilma seadust rikkumata läbi. Üle ristmiku sõites ilmus mu näole tänulik naeratus. Tundsin Jumala ligiolu. Aga Jumal hoopis ütles: „Lõpeta.“
Naeratus kadus mu näolt.
„Mille üle sa rõõmustad?“
„Issand, et ma tänu Sulle pääsesin veel peatumata foori tule alt läbi.“
„Mis sa siis oleksid teinud kui foorituli oleks vahetunud kiiremini ja sa oleks pidanud peatuma?“
„Küllap ma siis oleksin olnud pisut mossis.“
„Kas sa siis ei tea, et ka foorituled alluvad mulle? Ma kontrollin kogu maailmakõiksust ja isegi aega. Järgmisel korral kui valgusfoorituli vahetub punaseks, pead sa olema tänulik. Võta teadmiseks, et mina vahetasin tule värvi!“
Järgmisel korral kui pidin punase tule ees peatuma, küsisin Jumalalt, kuidas Ta tahab, et ma oma ootamisaega veedaksin.
„Kas näed seda teed ületavat meest? Ta vajab hädasti eestpalvet. Palveta tema eest.“
Me väidame, et usume Jumalat. Aga kas usume tõepoolest, et Tema kontrollib meie elude igat pisiasja või arvame, et Ta tegeleb ainult tähtsamate asjadega? Jeesus ütles, et Jumal teab isegi mitu juuksekarva on meie peas. Miks me siis ei usu, et Ta on igast meie elu pisiasjast isegi meist endist rohkem huvitatud? Me ise ei suudaks kuidagi oma juuksekarvu üle lugeda.
Jumal valvab meie üle ja teeb nii, et kõik tuleb kasuks neile, kes Teda armastavad. (Rooma 8:28)
Hakkasin Jumalat rohkem usaldama. Aga mida tegi saatan? Kas ta mitte ei suuda meid salaja rünata vastu Jumala tahtmist?
Jumal lubas saatanal minna Juudase südamesse, nii et ta reetis Tema Poja. Jumal lubas Peetrust muutuda nii nõrgaks, et ta salgas Jeesust. Jumal lubas saatanal minna nendesse inimestesse, kes pilkasid ja piinasid Jeesust Kristust ja lõid Ta risti. Jumal oleks suutnud millal tahes neid peatada. Ta oleks võinud saata kümmetuhat inglit tegema tühjaks kõiki saatana plaane. Aga Jumal ei teinud neid tühjaks. Sest Tema ju teadis, et kui patt ja kannatus on läbinud Jeesuse siis muutuvad need puhtaks rõõmuks, ülistuseks ja võiduks.
Saatan ei või teha midagi ilma Jumala nõusolekuta. Mäletate ju kuidas Jumal lubas saatanal Iiobi proovile panna. Jumal annab nõusoleku vaid siis kui Ta teab, et kogemuses peitub tohutu vägi ja et lõpptulemuseks on rõõm, puhas rõõm!
Kui inimene seda mõistma hakkab siis õnnistab Jumal tema elu.
Ülestõusnud Kristuse vägi on meis. Imed, vägi ja võit on osa sellest, milliseks Jumal teeb meie elu kui õpime teda tänama igas olukorras.
Istusin ühel hommikul autosse tööle sõitmiseks. Mu auto ei käivitunud. Sõjaväes teenistusele hilinemisele ei vaadata läbi sõrmede. Seepärast ütlesin: „Siin ma olen, Issand. Tahad kindlasti, et ma midagi õpiksin, sepärast tänan Sind selle eest, et mu auto ei lähe käima.“
Mõne aja pärast tuli üks sõber ja aitas mul auto käivitada.
Järgmisel hommikul juhtus sama moodi. „Tänan, Issand! Tean, et Sul on mingi imeline põhjus selleks, et lased mul siin istuda ja seepärast olen rõõmus ja ülistan Sind.“ Taas sain seepeale auto käima.
Õhtul viisin auto remonditöökotta. Rääkisin omanikule oma auto veast. Ta vastas: „ Kahju küll aga see mees, kes meil selliste asjadega tegeleb sai hiljuti infarkti ja on haiglas. Pean teid kahjuks vedama tsiviilremonti.“ Mehe näol oli hädine ilme. „Pastor, nad teavad, et meie mehhaanik on haige ja seetõttu võtavad remondi eest hingehinda. Nad on seda juba kõigile meie meestele teinud.“
Sõites remonditöökoja poole sosistas üks hääl mulle kõrva: „See on seatemp, et need tsiviilid meid sõjaväelasi niimoodi nöörivad!“
Käskisin sel mõttel minna sinna tagasi, kust see oli tulnud ja tänasin Jumalat, et ta oli paremaks pidanud sel juhtuda lasta. Ütesin: „Issand ma tean, et Sina oled selle kõige taga ja ma tänan Sind selle eest.“
Sõitsin remonditöökotta ja omanik tuli ligi ajaleht käes. Muiates küsis ta: „Kas saan teid kuidagimoodi aidata?“
Selgitasin, mis mu autol viga oli ja ta hakkas loetlema võimalikke põhjuseid. „Me ei saa seda kohapeal parandada, peame saatma teie auto edasi teise töökotta. Võib ka olla, et viga on hoopis muus, me ei saa olla kindlad. Aga luban et otsime, kuni leiame vea üles.“
„Kui kaua see aega võib võtta?"
Mees vastas naerdes: „Ei oska öelda. Oleneb mis viga on.“
„Kui palju remont maksta võiks?“
„Ka selle kohta pole aimu.“
Meie remondimees oli rääkinud õigust. Siin taheti mult võimalikult palju välja pigistada. „Tänan Sind Issand, Sul on selleks hea põhjus.“
Leppisime kokku, et viin järgmisel päeval auto neile, et nad saavad hakata viga otsima.
Suure vaevaga sain auto käima. Vahetasin käiku ja auto hakkas liikuma. Siis tormas remondikoha omanik minu juurde ja haaras mul käsivarrest. „Oodake korraks! Mõtlesin just välja, mis teie autol viga võib olla. Pange mootor seisma!“
Mees avas kapoti ja hakkas mutreid keerama. Mõne minuti pärast ta ütles: „Proovige nüüd.“
Keerasin võtit ja motor käivitus nagu tuttuus.
„Suurepärane! Palju ma võlgnen?“
„Ei midagi, tore, et sain teid aidata.“
„Mu poeg, tahtsin sulle õpetada, et sa enam kunagi ei kiruks kui keegi sind püüab ära kasutada, solvata või nöörida, kui see on minu tahe. Sinu elu on Minu kätes, sa võid mind usaldada kõigis asjades.
Kui sa alati tänad mind igas olukorras, saad seda näha, kui imeliselt ma hoolitsen iga sinu elu pisiasja eest!“
„Halleluuja, Issand!“ hüplesin istmel rõõmust. „Aitäh Issand! Aitäh, et õpetasid mulle kõiki neid imelisi asju!“
Rõõmustasin. Märkasin, et kui oleksin virisenud või muretsenud, ei oleks olnud mul sellest mitte mingisugust kasu. Olin kindlasti käest lasknud mitmeid võimalusi, mille abil Jumal oleks saanud õpetada mulle kui palju Ta mind armastab! Paljud inimesed suhtuvad sellistesse kogemustesse nagu need oleks rasked koormad aga Jumal on teinud Kistuse kaudu nii, et need võivad pöörduda vastupidisteks kui me elame need läbi ja need toovad esile rõõmu!
On suurepärane teada, et Jumal tahab just nüüd täita meie südamed ülevoolava rõõmuga. Mitte meie headuse või vagaduse pärast. Kõik sõltub vaid ühest asjast, usust Issandasse Jeesusesse.
Inimene peab uskuma, et kui tool puruneb tema istumise all, siis on see Jumala tahe. Kui kohvi on liiga kuum ja röstleib liiga nätske, on seegi Tema tahe.
Kui me tõepoolest tõsimeeli usume, et nii on, hakkab Tema vägi meie sees tegutsema. Seda tahtis Jeesus meile õpetada öeldes, et meil tuleb olla rõõmsad sel päeval ja hüpata kui keegi meid taga kiusab või kui me oleme vaesed või kui meil on kurvastust.
Olin mitmeid aastaid kannatanud tugeva peavalu all. Üldiselt ma ei kurtnud vaid tänasin Jumalat selle eest, et see polnud siiski nii tugev kui mõnel teisel inimesel. Ühel päeval Jumal ütles: „ Miks sa ei täna mind peavalu eest?“
„Peavalu eest?“
„Just nimelt.“
Hakkasin tänulikult mõtlema, et Jumal on andnud mulle peavalu, et saaksin õppida uuel viisil kogema Kristuse väge minu elus. Peavalu läks hullemaks. Tänasin jätkuvalt Jumalat aga iga tänulik mõte pani pea veel rohkem valutama. Tunnetasin, et saatan ja Kristuse Vaim võitlesid. Valu muutus vaat et väljakannatamatuks aga olin ikka tänulik ja ülistasin Jumalat ja siis äkitselt valdas mind tohutu rõõm!
Rõõm tundus õhkuvat igast minu ihurakust! Ma polnud iialgi kogenud sellist rõõmu! Olin kindel, et ei suudaks astuda sammugi sest kerkiksin lausa õhku! Minu peavalu oli täielikult kadunud!
Samuti olin 15 aastat kannatanud allergia all vähemalt kuus kuud aastast. Mõnikord oli see nii tugev et nina tilkus ja kurgus kõditas ja mul tuli hoida taskurätikut nina ees päev läbi. Olin saanud süste, proovinud kõiki maailma ravimeid, palvetanud, paastunud ja uuesti palvetanud. Käisin kõikide nende inimeste juures, kes võinuks palvetada minu eest. Miski ei aidanud.
Miks lasi Jumal mul kannatada? Kas ta ei hoolinud, et tundsin end nii viletsalt?
Mu sõber, kaplan Curry Vaughan oli öelnud mulle, et ma peaksin lihtsalt uskuma, et ma paranen, ka tema uskus seda. Kartsin juba Curryt, sest iga kord kui mul oli allergiahoog, käskis ta mul uskuda.
Ma olin püüdnud uskuda 15 aastat ega teadnud enam mida peaksin tegema.
Ühel päeval oli mul vaja kõneleda meestele kohalikus metodistikirikus. Sõidu ajal hakkas mu nina tilkuma nii tugevalt et sõitminegi oli keeruline. Sain mõtte: „Ülista mind!“
Hakkasin mõtlema, kui hea on Jumal, et ta on andnud mulle sellise lihanõtruse. Ja Ta lasi sel püsida minus sest tahtis, et ma midagi õpiksin Temalt.
Sel ei olnud midagi pistmist allergiaga. Jumal oli mind loonud selliseks oma nime austuseks ja minu kasuks. „Tänan Sind Jumal, Sinu headuse eest. Kui tahad, et see allergia püsiks minus, usun et võid mind parandada sellest millal thes.“
„Mida sa tahad, et ma teeksin?“
„Et Sa tervendaksid mind, Issand.“
„Kas tervendaksin või võtaksin sümptomid ära?“
„Kas see pole siis üks ja sama asi, Issand?“
„Ei, see ei ole sama asi.“
„Hea küll, Issand. Tervenda mind. Luban, et ma ei pööra sümptomitele mitte mingit tähelepanu.“ Teadsin seda öeldes, et Jumal oli näidanud mulle midagi uut ja imelist. Iga kord kui olin palvetanud tervenemise eest, olin masendunud kui sümptomid olid alles. Nüüd teadsin, et sümptomid ei tähenda mitte midagi. Usk Jumala lubadusse oli ainus, mida ma vajasin. Saatan võib teha järele nii mitu sümptomi kui aga tahab!“
Sõites koosolekule mu nina ikka tilkus ja muudkui aevastasin.
Ütlesin siis: „Issand, kui tahad, et teen ennast naerualuseks, olen valmis. Jätan oma taskuätiku siia autosse ja lähen Sinust rääkima.“
Kiriku poole astudes tundsin end juba paremini. Koosoleku lõppedes tõdesin, et kõik allergianähud on kadunud.
Päevad möödusid aga sümptomid ei tulnud tagasi. Aga ühel õhtul kui olin minemas palvetundi hakkas mu nina tilkuma.
Mõtlesin: „Issand, ma ei saa ju minna niimoodi koosolekule. Need naised mõtlevad, et ma olen midagi paha teinud, et Sa oled mult usu ära võtnud. Nad kogunevad minu ümber ja käsivad mul uskuda, et Sina parandad mind. Aga Issand, ma tean et Sa oled mind juba terveks teinud ja ma tänan Sind nende sümptomite eest.“
Üks palvegrupi õdedest soovitaski mul uskuda. „Aga Jumal on mind juba teinud terveks,“ vaidlesin vastu.
„Miks te siis nina luristate?“
„Ma ei tea aga Jumal teab ja ma ülistan Teda.“ Koduteel ülistasin Jumalat selle eest, et Ta lubab mul elada Tema tahte kohast elu. Tal oli kindlasti mingi hea põhjus selleks, et lubada saatanal aeg ajalt mind kõrvaldada, Ta ju oli lasknud oma Pojal kannatada minu eest.
„Mu poeg?“
„Jah, Issand.“
„Kuna oled olnud ustav, ei ole siit saadik sul enam ühtegi allergiasümptomit.“
Taas hüppasin istmel rõõmust. Mul ei tulnud iial palvetada sama asja eest kahte korda. Jumal ütleb: „Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!“ (Joh. 16:24)
