ÜLISTAGE TEDA
Ülistuses peituva väe leidmine on üks imelisemaid kogemusi, mis mul iial olnud on. Aga iga kord kui tahtsin jagada seda teistega oleks Jumal nagu öelnud: „Ära veel räägi, aeg ei ole veel käes.“
Tulles kokkusaamisele oli Ron viletsuse ja lootusetuse võrdpilt. „Pastor, te peate mind aitama. Kui mind kutsuti teenistusse püüdis mu naine end tappa. Nüüd on mind määratud minema Vietnami ja mu naine ütles, et tapab end kui ma lähen. Mida ma pean tegema?“
Ron oli kohtunik ja vandemeeste nõukogu liige. Aga sellegipoolest oli ta kutsutud teenistusse ja ta soovis ka ise saada sõduriks. Ta oli ilmselgelt nõutu ja hämmingus selle üle, mis ta naisega toimus.
„Ron too oma naine siia, siis vaatame, mida saaks teha.“
Sue oli väga õnnetu. Ta vabises üleni kui ta tooli serval istus. Pisarad valgusid peatumata tema põskedele.
„Pastor,“ naise hääl oli vaevu kuuldav. „Ma kardan, et ei suuda elada ilma Ronita.“
Vaatasin naist ja tugev kaastunne tõi pisarad mu silmi. Ma teadsin Sue lugu. Ta oli küll titena lapsendatud kuid tal polnud kasuvanematega sidet tekkinud ja tal polnud maailmas kedagi muud peale Roni. Nad armastasid teineteist sügavalt ja ma teadsin, et kui Ron läheks Vietnami, jääks Sue kurvastama võõra linna üürikorterisse.
Palusin hääletult tarkust, et oskaksin lohutada Sued.
„Käsi tal olla tänulik.“ Raputasin pead uskmatult, olin ilmselt kuulnud valesti.
„Teda tänulik olema, Issand?“
„Just nimelt, ütle talle!“ Vaatasin Sue pisarais nägu ja masendusin.
„Ma püüan sest ma usaldan Sind.“
„Sue, mul on hea meel, et sa tulid,“ ütlesin usalduslikult naeratades kuigi ma ei tundnud küll erilist usaldust. „Sul pole midagi karta, kõik läheb veel hästi.“
Sue sirutas ennast, pühkis pisarad ja suutis näole manada naeratuse väreluse.
Jätkasin:“ Soovin, et sa põlvitaksid tänama Jumalat selle eest, et Ron läheb Vietnami.“
Naine vaatas mind kõrvu uskumata. Noogutasin. „Just, Sue, soovin, et sa tänaksid Jumalat.“
Sue hakkas peaaegu hüsteeriliselt nutma. Rahustasin teda nagu oskasin ja hakkasin lugema talle kirjakohti piiblist, mida olin ise õppinud usaldama viimase kolme kuu jooksul.
„...tänage kõige eest - sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!... Püüdsin Suele vähehaaval seletada seda imelist tõde, mille paikkapidavuses olin ise veendunud.
Miski ei näinud aitavat. Sue uskus Jumalasse ja Kristusesse aga usk ei lohutanud teda tema lootusetuses. Lõpuks lahkus ta nuttes mu kabinetist ilma meelerahu saamata ega mingitki rõõmu tundmata.
„Issand, kas ma mõistsin Sind täiest valesti? See tüdruk ei saanud ju vähimatki abi.“
„Ole kannatlik, mu poeg. Jäta see minu hooleks.“
Järgmisel päeval tuli Ron mu kabinetti. „Pastor, mida te õieti Suele rääksite? Ta on veel viletsamas seisukorras kui varem.“
„Soovitasin talle tema probleemidele lahenduse ja tahan neist rääkida ka sulle. Tahaksin, et põlvitaksid tänama Jumalat selle eest, et sa pead minema Vietnami ja selle eest, et Sue on nii ärritunud, et lubas end tappa.“
Ron ei mõistnud samuti mida ma saavutada tahan. Võtsime hoolikalt kirjakohad läbi. „...see on, mida Jumal teilt tahab.“
Ron ütles: „Nüüd mõistan, miks Sue ei saanud teist aru. Mina ka ei saa.“ Ron lahkus.
Kahe päeva pärast tulid nad tagasi. „Pastor, me oleme lootuse kaotanud. Te peate kuidagi meid aitama.“
Nad soovisin, et ma esitaksin kaplanina avalduse, et Ron määrataks mõnele teisele missioonile.
Selgitasin uuesti, et Jumal on mulle andnud nende suhtes ainult ühe lahenduse. „Kõik tuleb kasuks neile, kes Jumalat armastavad.“
„Kui vaid usuksite, et Jumal on korraldanud selle kõik teie omaks kasuks, siis ei peaks te tegema muud kui vaid usaldama ja kiitma Jumalat vaatamata sellele, millisena olukord teie endi silmis paistab.“
Ron ja Sue vaatasid teineteisele otsa. „Ega meil ei ole ka midagi kaotada, kullake,“ ütles Ron. Põlvitasime ja Sue palvetas: „Issand, ma tänan Sind selle eest, et Ron läheb Vietnami. See peab olema Sinu tahe. Ma ei mõista seda aga püüan.“
Ron palus: „Issand, ka minu meelest on see kummaline aga ma usaldan Sind. Aitäh Sulle, et lähen Vietnami ja et Sue on endast väljas. Tänan Sind, et ta võib endale isegi kurja teha.“
Mulle tundus, et Sue ja Ron ei ole asjas kuigi kindlad kuid tänasin Jumalat selle eest, et nad vähemasti üritavad.
Abielupaar lahkus ja alles hiljem kuulsin, mis oli juhtunud.
Ron ja Sue olid läinud palvetuppa ja põlvitanud koos altari ette. Seal usaldasid nad teineteist ja omad elud Jumala kätesse palavamalt kui iial varem ja Sue oli saanud jõudu palvetamaks: „Jumal ma tänan Sind, et Ron läheb Vietnami. Sina tead kui palju ma teda igatseksin. Sa tead, et mul ei ole isa ega ema ega õde ega venda ega mingit perekonda. Sina oled minu kaitse, Issand.“
Ron oli palunud: „Jumal, ma tänan Sind. Usaldan Sue Sinu hoolde. Ta on Sinu oma ja ma usun, et Sina hoolitsed tema eest.“
Peale palvet Ron ja Sue tõusid altari eest ja Ron kiirustas tagasi väeossa, Sue tuli minu ooteruumi, et vaikselt istudes mõtteid koondada. Tema seal olles sisenes noor sõdur ja küsis pastorit. Sue ütles mehele, et mul olevat kiire. „Aga kui ootate hetke, siis ütlen talle, et olete siin,“ lubas ta.
„Ma ootan,“ ütles noor sõdur. Ta näis murest murtuna. Sue küsis: „Mis teid vaevab?“
„Mu naine soovib lahutust.“
Sue raputas pead öeldes:“ Selle pastoriga rääkimisest teil küll mingit abi ei ole.“ Sõdur siiski ei kaotanud nii kergelt lootust. Ta hakkas Suele näitama oma rahakotist naise ja laste pilte. Kui mees võttis järgmise pildi, hüüatas Sue: „Kes see on?“
„Minu ema.“
„Aga see on minu ema,“ Sue värises erutusest.
„See ei saa olla tõsi,“ väitis mees. „Mul ei ole õde.“
„See on minu ema, ma tean seda!“
„Millest te seda järeldate?“
„Leidsin väikese tüdrukuna vanemate laualt paberi, millel seisis, et olin adopteeritud. Paremas ülanurgas oli mu päris ema pilt. See on see sama naine.“
Suel oli õigus.
Kui asja hakati uurima, selgus, et Sue oli antud adopteerimiseks juba enne sündimist ja tema ema polnud teda kunagi näinud. Ema ei teadnud Sue asukohta ega olnud temast midagi kuulnud peale tema sündi.
Nii sai Sue omale venna, lihase venna ja temaga ühes kogu perekonna.
Kas see oli juhus? Ühendriikides elab üle kahesaja mijoni inimese. Oleks kaduvväike võimalus, et teatud mees tuleks mu kabineti ukse taha just sellel päeval kui Sue lepib Jumalaga ja ülistab Teda oma üksinduse ja orvuks olemise eest.
Aga see pole veel kõik. Kui Ron oli teel väeossa, kohtas ta oma õpingutekaaslast, kes oli sel ajal sõjaväekohtunik.
„Tervitus, kuhu minek?“ küsis sõber teda kohates.
„Tänu Jumalale, olen minemas Vietnami,“ vastas Ron. Mehed jätkasid juttu ja Roni sõber soovitas tal esitada avaldus tema abiliseks saamiseks.
Ron ja Sue ei pidanudki teineteisest lahkuma. Ja Sue ei pidanud enam sõltuma Ronist ega kartma teda kaotada. Noor naine oli saanud rõõmsa usalduse Jeesusesse Kristusesse ja ülistas Teda kõikjal kuhu läks.
Veidi hiljem tuli minu kabinetti noor ohvitseripraktikant. Ta nuttis häbenemata pikka aega. „Pastor, te peate mind aitma. Mu naine soovib lahutust. Tema advokaat on mulle saatnud paberid alakirjutamiseks. Ma ei suda ohvitseriõpinguid jätkata. Ma ei taha üldse sõjaväkke jääda. Aidake mind ometi!“
„Ma tean lahendust teie murele. Põlvitame ja täname Jumalat selle eest, et teie naine soovib lahutust.“
Mees ei mõistnud mind rohkem kui Sue ja Ron. Võtsime hoolikalt läbi kirjakohad. Lõpuks otsustas mees vähemalt proovida. Põlvitasime ja mees andis asja üle Jumalale, tänades Teda selle eest, et Ta oli lasknud sel juhtuda.
Kui ta väeossa naasis, värises ta sisemisest tundetulvast nii tugevalt, et talle anti õhtupoolik teenistusest vabaks. Ta läks voodisse ja kordas endamisi mõttest kogu aeg: „Aitäh, issand, et mu naine tahab lahutust. Ma ei mõista seda aga Sõna käsib mind olla tänulik kõige eest, seega nii ma ka teen.“ Mees mõtles sama kogu päeva. Õhtul ei saanud ta uinuda ning jätkas Jumala tänamist. Järgmisel päeval õppustel oli ta nagu uimastatud. „Issand, Sa tead, et ma ei mõista aga ma kiidan Sind sellegipoolest!“
Õhtul istus ta sööklas söömas. Süües sai ta järsku mõtte. „Issand, Sa ilmselt tead paremini, mis mulle hea on, kui mina ise. Tean, et see on Sinu tahtmine. Aitäh, Issand, nüüd ma mõistan.“
Samal hetkel puudutas üks kaaslastest teda õlast ja palus teda telefonile vastata.
Kui praktikant tõstis telefonitoru kõrva juurde, kuulis ta teises otsas nuuksuvat naisehäält. „Kallis, kas sa saad mulle iial andestada? Ma ei taha lahutust!“
Minu jutule tuli üks naine. Ta tuli vastu tahtmist. Üks tema sõber oli ta peaaegu lohistanud mu kabinetti. Naine ütles, et kaalub tõsiselt enesetappu ega mõistnud, mis kasu minuga rääkimisest oleks.
Vähehaaval jutustas naine mulle oma loo üksikasjad. Tema mehel oli abieluväline laps ühe teise naisega. Mehe vanemad kasvatasid seda last. Iga kord kui naine käis ämma ja äia pool pidi ta seda last nägema. Ja asja tegi veel hullemaks see, et enamasti andis siis näole ka lapse ema. Kuigi neil oli tõsiseid majandusraskusi, saatis mees iga kuu oma vanematele raha, et nad hoolitseksid selle vallaslapse eest. Naine ei suutnud enam elada, nii suur oli ta hingepiin.
„Ärge muretsege,“ ütlesin naisele. „Te ei pea kurvastama, mul on teie probleemile lahendus!“
Naine vaatas ülatunult mulle otsa. „Mis lahendus?“
„Põlvitame ja täname Jumalat selle eest, et teie mees on saanud teise naisega selle lapse.“ Tõin esile Piibli kirjakohad, milles kästi tänada igas olukorras. Naine pühkis pisarad ja lubas viimaks üritada. Palvetasime ja naine lahkus mu kabinetist olles tõsiselt otsustanud lasta Jumalal hoolitseda tema probleemide lahendamise eest.
Hommikul helistasin naisele, et saada teada, kuidas tal läheb.
„See on imeline!“
„Kas midagi on juhtunud?“
„On, pastor, kui ma hommikul ärkasin, olin täis rõõmu!“
„Mis siis juhtus?“
„Kui eile koju jõudsin, hakkasin mõtlema, mida ma võiksin teha et näidata, et olen tänulik selle lapse eest, tundsin et peaksin asja osas midagi ette võtma. Saatsin mehe vanematele tšeki koos kirjaga, et raha tuleks kasutada lapse heaks. Hommikul oli mul väga hea olla.“
Järgmisel hommikul helistasin naisele uuesti ja ta ütles:“ Tunnen end veel paremini kui eile!“
„Kas olete veel midagi teinud?“
„Mulle tuli meelde üks naabrinaine, kellel on puudega laps. Käisin hommikul küsimas, kas saaksin kuidagi aidata tal lapse ees hoolitseda. Naabrinaine oli nii ülatunud, et ei osanud midagi kosta. Aitasin siis lihtsalt kõiges, milles sain.“
„Kas te oskate siis puuetega laste eest hoolitseda?“
„Oskan, pastor. Olen puuetega laste hooldusele spetsialiseerunud põetaja.“
„Ka olete peale õpinguid lastega töötanud?“
„Ei ole, pastor. Naabri laps on esimene, kelle eest olen hoolitsenud.“
„Kas mõistate nüüd, miks Jumal lasi kõigel juhtuda?“
„Jah, pastor, nüüd ma tõesti saan teda südamest ülistada!“
Sellest päevast oli ta muutunud. Need kes teda tundsid, rääkisid, et ta oli alati olnud sellise näoga, justkui rõhuks teda kogu maailma mured. Nüüd aga tundus nagu oleks ta jälile saanud mingile imelisele saladusele. Mitmed inimesed on leidnud tee Kristuse juurde läbi selle naise sädeleva olemuse ja rõõmu.
Jeesus ei lubanud muuta asju meie ümber, Ta lubas suure rahu ja puhta rõõmu neile, kes õpivad uskuma, et Jumal tõepoolest kontrollib kõiki meie elu etappe.
Ainuüksi tänamisest lähtub vägi, mis mõjub nii, et Jumal saab muuta asjade kulgu, kui see on Tema tahte kohane. Üsna sageli mõjub just meie enda suhtumine nii, et me ei leia oma probleemidele lahendust. Jumal on kõikvõimas, seega võiks Ta küll pühkida ära kõik meie väärad mõttemallid ja suhtumised, aga Tema täiuslik plaan on juhtida igaüks meist osadusse endaga. Seepärast laseb Ta meile sündida asju, mis juhivad meie tähelepanu valele suhtumisele.
Olen jõudnud veendumuseni, et ülistus on Jumala-osaduse kõrgeim vorm ja see paneb alati suure väe voolama meie eludesse. Tema ülistamine ei ole miski, mida me praktiseerime selleks, et saada heaolutunnet, see on pigem sõnakuulelikkuse vorm. Sageli peame ülistamiseks kogu oma tahtejõu kokku võtma. Aga kui visalt jätkame, hakkab Jumala vägi mõjutama igat meie elu olukorda. Algul ehk väikese killukese haaval, aga siis juba paisuva joana, mis peagi tõmbab meid kaasa ja peseb ära kõi hellad ja valusad kohad.
Ühe ohvitseri naine tuli mulle rääkima raskustest, millele tema meelest oli ainult üks lahendus. Tema mees oli hakanud jooma ja oli olnud viimase aasta jagu alkohoolik. Mees oli mitmeid kordi vedelenud meelemärkusetuseni täis olles elutoa põrandal, kus naine ja teismelised lapsed ta leidsid. Sellisena oli ta vedelenud ka maja trepikojas. Majas elas teisigi peresid.
Lootuse kaotanud naine oli viimaks otsustanud võtta lapsed kaasa ja jätta mees maha. Sõbrad soovitasid tal siiski tulla enne minuga rääkima.
„Te võite öelda mida iganes aga ärge sundige mind tema juurde jääma, „ütles naine. „Seda ma ei suuda.“
„Mind ei huvita, kas jääte tema juurde või lahkute,“ tähendasin. „Soovin vaid, et te tänate Jumalat selle eest, et ta on selline nagu on.“ Selgitasin täpsemalt, mida Jumal mõtleb igas olukorras tänamise all ning lisasin, et kui naine vähemasti püüab, siis ehk Jumal lahendab ka tema olukorra parimal võimalikul moel.
Naise meelest oli see mõte naeruväärne aga lõpuks nõustus ta siiski põlvitama ja ma palvetasin, et Jumal annaks talle nii palju usku, et ta saaks usaldada seda, et Jumal on armastav ja vägev ja Tema kätes on kogu maailm.
Kui lõpetasin, ütles naine: „Mina usun.“
Kahe nädala pärast helistasin naisele.
„Ime on sündinud,“ ütles naine. „Mu mees on nagu ümber vahetatud. Ta pole joonud piiskagi juba kaks nädalat.“
„Imeline muutus,“ ütlesin. „Ma tahaksin temaga rääkida.“
„Mis te ütlesite?“ Naise hääl kõlas üllatunult. „Minu meelest oleks tark tegu rääkida teie mehele sellest väest, mis tema elu mõjutab.“
„Kas te siis pole temaga veel rääkinud?“ Naine oli täielikus hämingus.
„Ma pole teie meest iial kohanudki.“
„Pastor, see on küll ime,“ hüüatas naine. „Samal päeval, kui käisin teie jutul, tuli mees töölt koju ja esimest korda seitsme aasta vältel ei läinud otsejoones külmikust õlut võtma. Läks hoopis elutuppa lastega juttu ajama. Ma olin kindel, et te olite temaga rääkinud.“
Meie tänupalve oli andnud Jumala väele võimaluse mõjutada mehe elu. Naine nuttis valjult telefonis. „Ülistus Jumalale, pastor,“ nuuksus naine, „nüüd ma tean, et Jumal hoolitseb kõige eest meie elus.“
Üks noor sõdur jäi tõsisesse südamehaigusesse ja viidi Fort Beginningi haiglasse. Ta pääses välja kuid pidi minema kontrolli ja oli võimalus, et ta saadetakse ühte teise haiglasse südameoperatsioonile. Uudis muserdas teda sedavõrd, et ta hakkas jooma. Ta lootusetus kasvas ning ta otsustas sõjaväest põgeneda. Ta varastas oma baraki meestelt riideid ning vanemseersandi auto ja sõitis selle segi.
Õnnetu sõjamees saadi kätte ja pandi kartsa oma kohtuistungit ootama. Vanglas olles juhatas üks sõdur ta Kristuse juurde. Ma läksin kinnipeetavat vaatama ning ta oli nii suures masenduses ning arvamusel, et oli oma elu sedavõrd rikkunud, et temast poleks enam kellelegi mingit kasu.
„Teie patud on andestatud ja unustatud,“ ütlesin. „Ärge olge mineviku ahelates. Tänage Jumalat iga oma eluetapi eest ja uskuge, et Jumal lasi kõigel sündida, et te jõuaksite välja just sellesse olukorda, milles praegu olete.“
Otsisime koos Piiblist välja kirjakoha, milles Jumal ütleb, et kõik tuleb kasuks neile, kes Jumalat armastavad.
„See ei käi ainult nende asjade kohta, mis juhtuvad pärast seda kui olete Jumala oma elu vastu võtnud,“ ütlesin. „Jumal võib kasutada ka meie endisi vigasi ja ebaõnnistumisi, kui me nende eest tänama hakkame.“
Sõdur mõistis ning hakkas härdalt tänama Jumalat kõige juhtunu eest. Kui kohtuistung lähenes, ütles advokaat talle, et suurim karistusmäär oleks viis aastat vabadusekaotust ja häbiväärne vallandamine armeeteenistusest. Sõjamehe julgust see ei kõigutanud, ta hoidis kinni mõttest, et mis iganes ka juhtuks, kontrollib Jumal kõike ja kõik tuleks talle kasuks.
Sõjaväekohtu istung lõppes üllatavalt. Istung jäeti ära kuna süüdistaja meelest ei olnud kuritegu nii ranget karistust väärt. Sõdur määrati kuueks kuuks kohalikku vanglasse ja teda ei vallandatud armeest.
Käisin pastor Curry Vaughaniga seda meest vanglas vaatamas. Läksime omast meelest teda lohutama aga läks hoopis nii, et tema julgustas meid. Ta oli täis rõõmu ja rõõm on nakkav. Peagi rõkkas vangla meie naerust. Noor mees ei püsinud kuidagi paigal, ta naeris ja laulis ja marssis mööda külastusruumi.
Enne lahkumist küsisime, kuidas sõduri tervis on. Ta oli saanud saatekirja operatsioonile ja vajas jätkuvalt arstide järelvalvet. Mees ütles, et tunneb end sageli väga kehvalt ja on mures oma südame pärast. Aga samas lisas: „See on imeline kuidas Jumal minu eest hoolitseb.“
Küsisime, kas ta sooviks eestpalvet. Ta vastas: „Palvetage pealegi, usun et Jumal tahab mind tervendada.“
Panime käed tema peale ja uskusime, et Jumal on Kristuse kaudu ligi ja parandab ta. Sõdur naeratas säravalt ja ütles: „Usun, et olen terve.“
Vestlesin mõni nädal hiljem sõduri jaoülemaga. „Minu meelest on riigi raha raiskamine selle mehe trellide taga pidamine.“
„Kuidas nii, pastor?“ küsis jaoülem.
„Ta ei ole sama mees, kes varastas riideid ja lõhkus ärandatud auto. Ta on täiesti muutunud.“
Ülem oli sama meelt ja organiseeris nii, et sõdur vabastati. Küsisin nädalaid hiljem tema tervise järele.
„Pastor, enne ma väsisin isegi sajameetrisest kõnnist, nüüd suudan joosta ega tunne mingit väsimust. Jumal on mind tervendanud.“
Nüüd jutlustan kõikjal ülistuse väest. Olen õppinud,et ülistamine ei ole lihtsalt jumalateenistuse osa või palveamise vorm vaid vaimulik sõjapidamisviis.
Sageli on nii, et kui inimene hakkab tänama Jumalat oma raskuste eest, ründab saatan veel raevukamalt ja olukord näib paranemise asemel hoopis hullemaks minevat. Paljud, kes küll püüavad kiita, masenduvad sellest ja ei suuda Jumala tegutsemist enam uskuda.
Teised omakorda ei suuda kuidagi seda mõista ja keelduvad isegi proovimast Jumalat tänada ebameeldivate asjade eest. „Selles ei ole mingit loogikat,“ ütlevad nad. „Ma ei taha tänada Jumalat selliste asjade eest, millel ei usu olevat Jumalaga mingit pistmist. Kuidas võiks olla Jumalal pistmist murtud käeluu või autoavarii või minu mehe armukadedusega. Ma oleksin ju hullumeelne, kui tänaksin nende asjade eest Jumalat.“
Muidugi ei ole selles mingit loogikat. Küsimus on vaid selles, kas see toimub. Pole loogiline ju, et Kristus soovitas rõõmust hüpata kui inimesed on näljas, vaesuses või tagakiusatud. Sellegipoolest just sedasi Ta meil teha käskis. Lugesin Nehemija sõnu: „Rõõm Issandas on teie tugevus.“
Vaenlase nooled ei suuda purustada sellise inimese rõõmu, kes ülistab Issandat. Teise ajaraamatu 20.peatükis saame lugeda, kuidas terve armee hävitati kui iisraellased ülistasid Jumalat ja uskusid Teda kui ta kinnitas, et võitlus pole mitte nende vaid Tema oma.
Sõna kehtib ka tänapäeval. Võitlus pole meie vaid on Jumala oma. Kui ülistame Teda, ajab ta meie vaenlased minema.
Oli möödunud peaaegu seitse kuud ajast, mil ma esmakordselt naersin Pühas Vaimus. Osalesin uuesti sama osadusgrupi koosolekul. Teadsin, et saan kogeda puhkust ja rõõmu ühendusest vendade ja õdedega Kristuses.
Kui istusin seal tervenduskoosolekul, sulgesin silmad ja Jumal lasi mu vaimusilmade ette kerkida järgmise pildi.
Nägin kaunist päikesepaistelist keskpäeva. Õhk oli tulvil valgust ja kõik näis minu meelest imekaunina. Otse minu pea kohal oli raske tume pilv mis kattis kogu vaatevälja. Maa pealt selle pilveni ulatus redel. Redeli juurs tungles sadu inimesi, kes üritasid üles ronida. Nad olid kuulnud, et redeli teises otsas on midagi inimsilmale seninägematult kaunist, midagi sellist, mis tõi sõnulseletamatut rõõmu neile, kes seda näha said. Igaüks kes püüdis pilveni ronida ulatus selle alumise servani. Rahvahulk vaatas, mis toimub.
Sel hetkel kui keegi jõudis pilve servani, libises ta redelilt ala ja kukkus rahva keskele. Inimesed hüppasid igasse suunda laiali. Ronida proovinud, räkisid, et kohe kui nad olid jõudnud musta pilveni, kaotasid nad suunataju.
Lõpuks tuli minu kord ronida. Kui jõudsin redelit pidi pimedusse, tundsin kuidas selle jõud lausa sunnib mul haaret lõdvendada ja alla minna. Aga jätkasin ronimist kuni mu silmad nägid sellist kirkkust, mida ma iial polnud näinud. See kirkus oli nii tohutu, et seda on võimatu sõnadesse panna. Kui pilve ülemise servani jõudsin, mõistsin, et võin kõndida pilve peal. Kui hoidsin pilgu kirkusel, sain kõndida ilma probleemideta. Kui uuesti alla vaatasin, et näha missugune see pilv õieti on, hakkasin kohe vajuma. Ainult pilku kirkusel hoides püsisin pilve pinnal.
Siis pilt muutus ning sain vaadata kõiki kolme teekonna etappi.
„Mida see kõik tähendab?“ küsisin ning sain vastuseks:
„Kirgas päikesepaiste allpool pilve on valgus, milles paljud kristlased elavad ja arvavad, et see ongi kogu asja olemus. Redel on aga ülistamine. Paljud püüavad ülistuseredelit mööda ronida ja õppida tänama Mind igas olukorras. Nad on alguses päris innukad aga kui neil tuleb läbi minna olukordadest, mida nad ei mõista, hämmastuvad ja ei suuda enam kinni hoida. Nad kaotavad usu ja libastuvad ning kukuvad alla. Alla kukkudes vigastavad nad teisi inimesi, kes olid lootnud õppida elama alalises rõõmus ja ülistuses.
Need, kes tulevad raskustega toime, saavad näha uut maailma ja mõistavad, et maailm, mida nad on pidanud kogu asja olemuseks, ei ole miskit võrreldes eluga, mis on valmistatud neile, kes tänavad Mind ja usuvad, et ma valvan iga nende eluaspekti.
See, kes jõuab Taevariigi valgusesse, püsib vaevata pilve pinnal, olgu pimedus kui tahes sünge. Peaasi, et ta ei vaata oma probleemidele ja hoiab pilgu võidule Kristusel. Ükskõik kui raske ka tunduks uskuda, et Jumal valitseb iga meie elu detaili üle, ära lase lahti ülistusredelist ning roni ikka ülespoole!“
Olin selle nägemuse ja seletuse uimas ja mõtteisse kerkis küsimus, millal ometi lubab Jumal, mul sellest kellelegi rääkida.
Kui tööle tagasi läksin, tuli minu vastuvõtule naine, kelle kodus oli suuri probleeme. Seal oli haigusi ja tülitsemisi ning naisel oli raske uskuda, et Jumala ülistamisest võiks mingit kasu olla.
Küsisin vaikides juhatust ning sain vastuseks: „Jutusta talle.“
Nii ma siis tegingi. „Olete esimene, kes sellest kuulda saab,“ ning kui naine kuulas nägin sõna otseses mõttes kuidas raskemeelsus tema pealt pudenes ja tema näkku ilmus rõõmus ootus.
Otsisin välja kirjast Efesoslastele 1. ja 2. peatükist Pauluse poolt pisut teiste sõnadega kirja panduna minu nägemuse: „Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses; nõnda nagu tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses... Tema armu kirkuse kiituseks... Tema on... kavandanud aegade täiuse korraldamiseks, et Kristuses võtta kokku kõik, et me oleksime tema kirkuse kiituseks,
kes me varem oleme lootnud Kristusele.... et te teaksite... milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul. See sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas, kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ... on meid koos Kristusega teinud elavaks ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses...“
Jeesus Kristus on asetatud kõikide pimeduse jõudude üle ja Jumala Sõna alusel on meie pärandiosa just seal, pealpool pimedust koos Kristusega. Ülistamine on redel, mis sinna viib!
Olin õppinud tundma mõndagi ülistuse olemusest aga ka mitmeid vaenlase kavalusi.
Samal ajal kui hakkasin otsima Piiblist kirjakohti ülistuse kohta, leidsin ka selliseid kirjakohti, milles räägiti väest, mis meile on antud vaenlase vastu. Ma teadsin küll Markuse evangeeliumi 16. peatükist kohta, kus Jeesus räägib tunnustähtedest, mis järgivad neid, kes Temasse usuvad: „minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.“
Olin palvetades küsinud, kas see kõik peab paika ka minu, 20 sajandi inimese koha pealt ja kuidas ma peaksin seda andi kasutama.
Olin märganud, et muutusin nii mõnigi kord ebakindlaks teatud inimeste seltskonnas ja kui selle kohta Jumalalt küsisin, sain tugeva tunnetuse, et see, mis teeb need inimesed mulle nii imelikeks, on pärit kurjast vaimust.
Palvetasin, et kui mul kunagi tuleb silmitsi seista sellise inimesega, ütleks Jumal mulle mida tuleb teha.
Üks sõdureist oli jätnud maha oma naise ja kolm last. Naine püüdis lootust kaotanuna end tappa. Ta viidi siiski haiglasse ja suudeti päästa. Kui ta välja lasti, tõid sõbrad ta minu juurde. Naine oli viletsuse võrdpilt. Tema sõbrad rääkisid mulle, et polnud teda naermas näinud mitu aastat. Hakkasin naisele rääkima Jumala ülistamisest aga sain varsti käsu lõpetada. Vaatasin naisele silma ja tunnetasin, et temas oli midagi väga valesti ja halvasti.
Mul oli pisut hirm, kui mõistsin et vaatan vanakurja silmast silma.
„Issand,“ palvetasin hääletult. „Olen juba läinud nii kaugele, et taganeda ei saa. Ma jätkan ja usun, et Sina teed tööd.“
Vaadates naisele sügavalt silma hakkasin rääkima ja käskisin kurjal vaimul, temast lahkuda Issanda Jeesuse Kristuse nimel ja Tema valatud vere väe sunnil.
Naise klaasistunud pilk selgines korraga ning ta suutis jälgida mu selgitust, sellest, et Jumal pööraks kõik kasuks, kui ta vaid usub ja ülistab Teda.
Naise mõistmisvõime oli samuti selginenud ning ta mõistis. Ta naeratas sädelevalt. Jeesus Kristus oli murdnud pimeduse ahelad, mis olid ähvardanud temalt elu võtta.
Ka pastor Curry Vaughan oli hakanud kogema ülistuse väge oma elus. Varsti pärast seda, kui ta oli hakanud tänama Jumalat oma probleemide eest, läks ta ühel õhtul koju ja sai teada, et et tema kaheaastane tütar oli joonud klaasitäie kanget tärpentiini. Tüdruk oli viidud haiglasse. Curry hüppas autosse ja kihutas meeletul kiirusel tütre juurde. Ühtäkki ta tundis, mida ta õieti teeb, ta alandas kiiruse normaalseks ja ülistas Issandat selle eest, mis oli juhtunud.
Haiglas tühjendati tüdruku magu ja talle tehti röntgen. Arstid ütlesid end kartvat kahte asja. Tüdrukul võis tõusta öösel kõrge palavik, mis 95- protsendilise tõenäolisusega oleks tingitud kopsupõletikust.
Curry ja tema naine viisid tütre koju ja valmistusid teda tähelepaneikult valvama, nagu arstid olid teha käskinud.
Curry võttis tütre sülle ja palvetas:
„Taevane Isa, Sa tead, et saatan on taas üritanud mind rünnata. Ma olen Sind ülistanud! Nüüd palun Jeesuse nimel, et Virginial ei tõuseks palavik ja ta ei saaks kopsupõletikku.“
Järgmisel hommikul ärkasVirginia värske ja reipana nagu alati. Tal ei tekkinud mingeid komplikatsioone.
Üks edukas ärimees tuli kord minu juurde rääkima oma teismelisest tütrest. Tundsin seda peret ning teadsin, et nende tütar on saanud piisavalt armastust ja hoolitsust. Temas oli sellegipoolest süttinud raevukas viha oma noorema õe vastu. Ta võis peksta õde ja lüüa ükskõik millise raske esemega, mis aga kätte juhtus.
Õnnetud vanemad olid viinud tütre psühhiaatri vastuvõtule, söötnud talle sisse rahusteid ja palvetanud aastaid, et Jumal aitaks neil leida lahendust oma raskele probleemile.
Vanemad tajusid ohtu, kuna vägivallailmingud lisandusid.
Rääkisin vanematega ja soovitasin neil proovida seda ainust vahendit, mida nad polnud kasutanud.
„Mis see oleks?“ küsisid vanemad.
„Tänage Issandat, et Ta on andnud teile selle lapse teie omaks kasuks. Ülistage Teda härdalt selle eet, et Tema teab täpselt, mis on teie pere jaoks parim.“
Alguses pidasid vanemad mu nõuannet täiesti võimatuks. Nad olid aastaid püüdnud leida oma murele lahendust ega osanud kuidagi ühtäkki hakata rõõmustama selle üle, et asjad olid nagu nad olid.
Lugesime üheskoos Piiblit ja palvetasime, et Jumal teeks imet ja aitaks neil ülistada Teda.
Ime sündiski. Vanemad hakkasid tundma tänulikkust. Nad palusid tänulikkust omale iga päev kahe nädala jooksul. Alalise kurbuse ja hirmu asemel tundsid nad rahu ja rõõmu.
Ühel päeval oli perekond koos elutoas. Vanem tütar seisis keset elutuba lillepott käes. Ta vaatas vanemaid ja kui need teda märkasid, naeratas ta ja lasi potil vaiba peale kukkuda. Muld, killud ja lilled lendasid igasse suunda. Tüdruk naeatas ja ootas vanemate reaktsiooni. Vanemad olid juba nii täiuslikult treeninud Jumala ülistamist, et ütlesid nagu ühest suust: „Tänu, Issand!“
Tütar vaatas vanemaid imestunult. Siis tõstis ta käed, pööras pilgu taeva poole ja ütles:“ Tänan Sind, Issand, et andsid mulle õppetunni!“ Selles hetkest muutus tüdruku käitumine paremaks.
Vanemad tulid mulle rõõmsaid uudiseid rääkima. Ülistuse vägi oli mõjunud. Saatan oli ühe tütre kaudu pidanud peret ahelais aastaid. Nüüd oli tema needus kaotanud jõu. Jakoobuse kirjas öeldakse, et meil tuleb tulla Jumalale ligi ning seista vastu saatanale. Rooma 12:21 ütleb Paulus: „Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri
heaga!“
Mõned inimesed on kahtlustanud, kas see ülistamise põhimõte pole mitte sama nagu kõige positiivsena tõlgendamine. See pole aga sugugi nii. Jumala ülistamine igas olukorras ei tähenda sugugi seda, et me suleksime oma silmad raskuste osas. Filipi kirjas käsib Paulus meil olla millegi üle muretsemata, „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges
Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“
Kui inimene püüab kõigis asjades midagi head näha, on see pigem tegelikkuse eest pagemine.
Kui me täname Jumalat mingi olukorra eest, siis me täname just selle juhtunu eest, mitte sellele juhtunule vaatamata.
Me ei püüa oma probleemidest kõrvale hiilida vaid Jeesus näitab meile teed nende võitmiseks.
Ülistuseredel on olemas ja ma usun, et igaüks võib hakata Jumalat ülistama just nüüd.
Et aga ülistamine oleks ehtne, peab see olema tühi igast tasu ootusest. Tänulikkus ei ole Jumalaga kauplemine. Me ei saa öelda, vaata, meie oleme Sind oma viletsuses ülistanud, nüüd aita meid sellest välja.
Jumala ülistamine puhta südamega tähendab seda, et me laseme Jumala oma südame puhastada ebapuhastest mõjutustest ja salajastest soovidest. Me peame oma mina surma andma, et võiksime sündida uuesti Kristuses uuendatud südame ja meelega.
Iseendale suremine on jätkuv protsess ja mina olen jõudnud veendumusele, et ainus tee selleni on ülistamine.
Jumal käsib meil ülistada Teda ennast ja kõrgeim tänulikkuse vorm on see, mida Paulus soovitab kirjas Heebrealastele: „Viigem siis Tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab Tema nime tunnistajate huulte vilja.“
Me peame tooma tänuohvri siis, kui meie ümber on täielik pimedus. Toogem tänuohver raskest südamest Talle, sest Tema on Jumal, Isa ja Issand.
Ma ei usu, et Jumala ülistamine sellisel viisil oleks võimalik ilma Püha Vaimuga ristimata. Kui me hakkame Teda tänama- millisel iganes ülistusredeli astmel me ka poleks- Tema Püha Vaim täidab vähehaaval kogu meie olemuse.
Tema jätkuv tänamine tähendab alalist enese vähenemist ja Kristuse lähedalolu lisandumist meis, kuni meiegi Peetruse kombel rõõmustame sõnul kirjeldamatul ja kirgastatud moel.
„Ja troonilt kostis hääl: "Kiitke meie Jumalat kõik _Tema sulased,
kes teda kardate, pisikesed ja suured!" Ma kuulsin otsekui suure rahvahulga häälekõma ning
otsekui suurvee kohinat ning otsekui võimast piksemürinat hüüdmas: "Halleluuja!“
Ilm.19:5-6
Lõpp.
(Soome keelde tõlgituna järgneb tõlke aluseks olnud kogumikus „Tänukirjad“ II osana raamatu „Kiitoksen voima“ ehk „Tänamise vägi“ (orig. Power in Praise) tõlge, mis arvukate tõsielust võetud näidetega lisab veelgi eelpoolöeldule kaalu. Soovitan võimalusel lugeda nagu ka sama autori eestikeelsena ilmunud raamatut „Taevast maa peale“ (orig. Bringing Heaven into Hell)!
Tänades Jumalat iga lugeja eest,
tõlkija
