TEMA VÄGI SINUS
Naastes Fort Braggisse tahtsin viivitamata rääkida kõigile, mis minuga oli juhtunud. Olin kunagi mõtelnud, kuidas seesugune kogemus mõjutaks mu tööd. Mäletasin selgelt, kuidas olin reageerinud ise „nelipühilaste tundepuhangutele“ kiriku ringkondades.
Nüüd tundsin, et suhtugu inimesed kuidas tahes, ma ei võinud jätta rääkimata neile oma läbielatust.
Esimesel päeval läksin ülemuste kontorisse. Vanemseersant istus töölaua ääres. Ta oli suur ja turske mees ja tuntud oma järsu käitumise poolest.
„Vanemseersant,“ ütlesin, „kas olen teile kunagi öelnud, et Jeesus armastab teid?“
Minu hämmastuseks hakkasid mööda mehe põski valguma pisarad. Vanemseersant vastas: „Ei, pastor. Te pole mulle seda kunagi varem ütelnud.“
Oli minu kord häbeneda. Seersant jätkas: „Pastor, kas teil on veidi aega rääkida?“ Läksime minu tuppa ja seersant rääkis mulle oma probleemidest, mille hulka ma polnud osanud isegi aimata. Kui ta lõpetas, küsisin, kas ta sooviks võtta Kristust vastu oma Vabastajana. Seersant vastas nõustuvalt ja põlvitus pisarsilmil.
Kuhu ma ka läksin, võtsid mehed Kristuse vastu. Tundus nagu minus oleks olnud vägi, mis pani sõnad mu suhu. Kui hakkasin kellegiga rääkima, ei teadnud ma sugugi, mida ütelda aga kõiges, mida ütlesin oli uut väge, mis tõmbas inimesi Jumala poole.
Oli lihtne teenida Jumalat sel viisil. Endine stress oli kadunud ja suutsin taas naerda. Jutlustamine ei olnud enam mingi koorem. Oli puhas rõõm lasta Tema mõtetel voolata minu suust.
Kogu armee personal peab kord kuus läbima iseloomukasvatusloenguid. Need tunnid kuulusid kaplani ülesannete hulka, kuid neis ei tohtinud jutlustada. Siiski ei saanud ma ühel päeval olla ütlemata, et Jumal elab ja vastab palvetele. Tunni lõppedes tuli üks kuulajaist minu juurde ja ütles kibestunult: „Ega te ometi tõsiselt ei usu seda saasta?“
„Usun küll,“ vastasin.
„Kas mõtlete selle all, et kui praegu palvetaksite, siis Jumal vastaks?“
„Jah,“ ütlesin, „tean, et ta vastab.“
„Kas teie arust on suitsetamine vale tegu?“
Ootamatu küsimus. „Mõnele küll, mõne jaoks mitte,“ vastasin puigeldes.
„Olen suitsetanud 14 aastasest saadik,“ ütles mees. „Nüüdseks suitsetan kolm pakki päevas ja arst ütles mulle täna hommikul, et suren kui ei jäta suitsetamist maha.“
Nüüd ütlesin: „Vastus on ju selge, teete valesti kui jätkate suitsetamist.“
„Paluge siis oma Jumalat, et ma suudaksin suitsetamise maha jätta!“
Kuidas ma võiks paluda sellist asja? Standardlahendused lipsasid läbi pea: Jumal aitab neid, kes ennast ise aitavad, mees peaks palvetama, et Jumal annaks talle tahet lõpetada suitsetamine. Aga mees polnud palunud mult midagi sellist.
„Jumal,“ palvetasin mõttes, „aita mul teha õigesti.“
Sain järsku tugeva tunnetuse: „Palveta uues keeles!“
„Kas häälega?“
„Ei südames.“
Hakkasin palvetama keeles, mille olin saanud tookord koosolekul. Lõpetasin palvetamise.
Sain uue käsu: „Pane käed tema õlgadele ja palveta.“
Kuuletusin ja panin käed mehe õlgadele. „Mida ma palvetan?“
„Palveta vaikselt oma uues keeles.“ Tegin seda nii nagu kästi. Sain uue käsu: „Tõgi see palve inglise keelde.“
Hetkegi mõtlemata avasin suu ja sealt tulid sellised sõnad: „Jumal lubab, et sa ei suitseta enam kordagi oma elus.“
Milline palve! Kui mees nüüd siiski suitsetaks, siis oleks ta kindel, et Jumal ei kuule palveid. Olin hämmingus. Pöörasin sõna lausumata ringi ja lahkusin.
Järgmiste päevade jooksul küsisin Jumalalt mitu korda, kas ma olin mõistnud Teda valesti. Kas minu eksimuse tulemusena mees ei saaks usklikuks? Sain kord korra järel vastuseks: „Lihtsalt usalda mind.“
Jumala usaldamine tähendas seega astumist tundmatule teele ilma muu suunaviidata peale usu. Sukeldusin uue innuga uurima Jumala Sõna. Kuna pidin toimima usu varal, pidi minu usk põhinema Jumala tõelise ja täiusliku olemuse tundmisel. Ma pidin Teda tundma õppima. Märkasin piiblit lugedes, et mida rohkem ma lugesin, seda tugevamaks muutus minu usk. Piibli lugemine ei ole olnud iial varem nii põnev. Raamatu lehtedelt tõusis esile uusi teadmisi kõikvõimsast Jumalast, kes oli lubanud, et me inimestena suudame kõike Kristuses. Sõna õpetab, et meis elav vägi on sama, mis äratas Kristuse surnuist!
Paulus kirjutas Efeslastele (Ef.3:20-21): „Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen.“
Uurisin hoolega Pauluse nõuandeid Korintose kogudusele. Ta loetleb erinevaid viise, kuidas Püha Vaimu teati mõjutavat inimesi: seal on nimetatud keeltega rääkimist, keelte tõlgitsemist, tervendamist, imede tegemist, prohveteerimist, jutlustamist, tarkust, tunnetust, usku, otsustusvõime teravust.
Kuidas teada, milliseid vaimuande Jumal tahtis ilmutada minu kaudu? Kas Ta oli andnud mulle mõne erilise anni?
Meenusid Efeslastele (3:16) kirjutatud sõnad: „et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks...“ Minul ei olnud mingeid andeid. Ma pidin vaid laskma Jumalal tegutseda minu kaudu. Teisisõnu pidin lihtsalt kuuletuma sisemise hääle käsklustele. Piibel ütleb, et ta võib teha palju rohkem kui me palume või mõistame. Olin kindlasti leidnud ainsa õige viisi mõista või teada, mida Jumal tahab inimest tegevat.
Ühel õhtul rääkisin meie palvegrupis Jumala tervendavast väest. Üks naine võttis sõna. „Miks te siis ei palu, et Jumal tervendaks meid?“
„Ma teen seda,“ olin järsku endas kindel, „kes vajab eestpalvet?“
„Mina,“ vastas toosama naine, „Minu üks silm on jooksnud vett juba mitu kuud. Ravimid pole aidanud. Palvetage, et saaksin terveks!“
Pidasin hinge kinni, panin käe naise pea peale ja palvetasin, püüdsin koondada kogu oma usu ja veendumuse, et Jumal teeks naise terveks sel samal momendil. Kui lõpetasin, voolas naise silmast ikka vett. Kas olin talitanud kuidagi valesti? Taas kuulsin hinges sosinat: „Usalda mind!“ Usk tähendab selle lootmist, mida ei näe. Kõik piiblilood on rääkinud asjast piisavalt selgelt, võidu ja kaotuse vaheline määrav erinevus on alati kinni usus. Jumal ei saanud teha midagi, kui iisraellased keeldusid uskumast. Piibli tõotused on aga ülikülluslikud neile, kes usuvad.
„Aitäh, Issand,“ ütlesin valjult, „aitäh, et sina kuuled meie palveid.“
Naine helistas mulle sel samal ööl. „Pastor, arvake, mis on juhtunud?“ Naise hääl kõlas erutunult.
„Rääkige!“
„Istusin lugedes, kui äkki märkasin, et minu silmaga on midagi juhtunud. See on täiesti terve!“
Olin shokeerunud. „Aitäh, Issand,“ ütlesin. „Andsid mulle märgi. Ma usun, et teed ka kõik ülejäänu.“
Üks kohalik brespüüteripastor, kes oli täitunud Püha Vaimuga, ei olnud suutnud rääkida sellest kogudusele. Ta kutsus ühe meie palvegrupi liikme tunnistama pühapäevaõhtusele Jumalateenistusele ja läksime seltskonnaga kuulama ja palvetama.
Kui palvegrupi liige tunnistas Püha Vaimuga ristimisest jäi kirikus vaikseks. Jumal rääkis kokkutulnuile. Jumalateenistuse lõpu osas palus pastor mul öelda õnnistussõnad. Tõusin, kuid õnnistussõnade asemel laususin esimesed pähe tulnud sõnad: „Kõik, kes soovivad anda oma elu Jumalale, tulgu siia ette.“
Surmvaikus. Selles koguduses ei olnud kunagi varem kutsutud inimesi kogunema altari ette. Üks teise järel tulid inimesed ja põlvitasid altari ette.
Läksin esimesena tulnu juurde ja kummardusin palvetamiseks. Palvetasin vaikselt: „Näita mulle, mida ma peaksin paluma.“ Kuulsin vastuseks: „Palveta vaimus.“ Palvetasin hääletult saadud keeles.
„Tõlgi, mida oled öelnud.“
„Issand, anna andeks selle mehe joomarlus ja ebaausus äripidamises.“ Olin jahmatanud iseenda sõnadest. Mis siis kui olin valesti mõistnud? Sel juhul olin ju täielikult rikkunud ära oma pastorist sõbra võimalused.
Läksin järgmise inimese juurde ja talitasin samal viisil. „Issand, andesta selle mehe raske iseloom, tigedus ja isekas käitumine oma pereliikmete suhtes.“
Liikusin ühe inimese juurest teise juurde, panin käed nende peade peale ja palvetasin, mida mulle anti paluda, kahetsuse ja meeleparanduse palveid.
Kui lõpetasin, tundsin et olen jõudnud tee lõppu ja usk on mu ainus suunaviit.
Kui ütlesin Issanda õnnistussõnad, tuli inimesi minu juurde. Rõõmupisarad silmis nad ütlesid: „Palvetasite just seda, mida minu suhtes tuligi palvetada. Aga kuidas te teadsite, mis mind vaevas?“
Mõne päeva pärast kirikuõpetaja rääkis mulle, et koguduses oli toimunud suur pööre. Mõned neist inimestest, kes sel õhtul olid tulnud altari äärde, olid kiriku vanimad töötegijad. Nüüd oli kogu kogudus täis indu, sära ja rõõmu.
Oleksin tahtnud hõisata rõõmust. Ma ei teadnud koguduseliikmete probleemidest midagi aga Jumal teadis. Ta tunneb meie südameid ja mõtteid ja oskab rääkida meie kaudu väega, mis paneb meid mõistma iga meie lähedase raskusi.
Kui inimesed võtavad Sõna vastu siis ei ole see meie teene vaid Jumala tegu. Kui nad aga paaduvad, ei ole ebaõnnestumise häbigi meie oma.
Kuhu ja millal iganes läksingi, ikka läks sama moodi. Inimesed võtsid vastu Jeesuse Kristuse. Alati kui pöördusin endise tegutsemisviisi poole ja valmistasin jutlusi ette, maksis see kohe kätte. Tõmbusin pingule, Jumala vägi ja lähedalolu olid kadund. Kui selle asemel lasin Jumalal teha tööd enese kaudu, olin edukas.
Pidin lihtsalt rahuliku meelega anduma Jumala ligiolu nautimisele, puhastama oma meeled muudest mõtetest ja avama suu usus, et räägin seda, mida Jumal soovib mind rääkivat. Mu sõnad puurisid alati otse valupunkti ja iga kord sai vastav inimene erilisel viisil abi.
Olin hämmastunud. Olin tegutsenud pastorina mitmeid aastaid ja teinud kõvasti tööd aga polnud näinud juhtumas kunagi nii suuri muutusi inimeste eludes kui sel lühikesel ajal, mis oli kulunud alates sellest kui Jeesus Kristus oma väega oli asunud elama minu sisse.
Nüüd kui mul endal polnud enam vaja planeerida, organiseerida, uurida ja teha märkmeid jutluste tarbeks, märkasin, et mul on palju rohkem aega Piibli lugemiseks ja palvetamiseks. Tundsin end elavamana kui kunagi varem ning mul polnud hetkekski tunnet, et raiskan aega kasutule tegevusele.
Nüüd kui hingasin Kristuses, täitis Jumal mu päevad ja iga detail, iga ülesanne, iga juhtum tundus sobivat tervikuga. Ma ei tundnud end enam ebakindlana ning mu ülesannete sooritamises ega ajagraafikus ei tekkinud mingeid segadusi.
Minu ainus kahetsus oli, et ma polnud osanud ennast täielikult Jumala juhtimise alla anda juba aastaid tagasi.
Sel ajal külastas Fayettevilli Oral Roberts. Ilmatu telk pandi püsti, tuhanded inimesed tulid järjestikustel õhtutel kuulama, kuidas ta jutlustas ja palvetas haigete eest. Soovisin tutvuda Robertsiga isiklikult ja uurisin välja, kes piirkonna pastoreist oli tööl. Läksin temaga kohtuma ja lubasin vabatahtlikult aidata, kus aga saan. Ta oli imestunud, et metodisti pastor soovib kaasa lüüa. Ta polnud seni saanud appi kedagi peale nelipühilaste.
Olin avaõhtul kõnelejalaval oma ametirõivais. Olin Oral Robertsi kõrval, kui ta palvetas haigete eest ja sain tunnistada paranemisi.
Mu kaplanitest sõbrad hakkasid tegema vihjeid, et kui jätkan sellistes kohtades esinemist ja teen tegemist Oral Robertsi tüüpi meestega, ei pääseks ma kunagi edasi kaplani ametiredelil. Neil oli ilmselt õigus ka aga kuulasin meelsamini Jumala sõna ja vaatasin, kuidas Tema vägi mõju avaldas, kui taotlesin inimeste heakskiitu.
Juhtusin järgmisel nädalal sirvima pabereid, kus oli loetelu kaplaneist, kellele määratakse leitnanti auaste. Ma ei olnud töötanud majorina piisavalt pikka aega, et seda auastet välja teenida, kuid nimekirjast leidsin oma nime! Hiljem sain teada, et armeel on õigus ülendada 5 protsenti ohvitsere enne määratud aega.
Minu ainus mõte oli: „Aitäh, Issand, et osutasid mulle, et võin usaldada Sind ja Sina hoolitsed kõigi mu vajaduste eest.“
Sõnakuulelikkus Jumalale tähendas mõnikord abi paluma tulnud inimeste soovide vastu tegutsemist.
Üks noor leitnant tõi oma naise mu jutule. „Ta soovib, et palvetaksite, et ta saaks ristitud Püha Vaimuga,“ ütles mees.
Tundsin eriti kummalist tunnet. Teadsin, et noor naine oli juba saanud oma soovitud kogemuse. Ta ei olnud öelnud sõnagi aga teadsin, et lugu oli nii.
Seepärast laususin: „Olete juba saanud ristitud ja ei vaja minu eestpalvet.“
„Kuidas te seda teate?“ küsis naine üllatunult, „olen püüdnud uskuda sellest saadik, kui minu eest palvetati.“
„Tean, sest Püha Vaim ütles seda mulle,“ vastasin. „Ta ütles ka,et enne kui tõusete, saate märgina keelteanni.“
Tähelepanuväärne väide, mõtlesin sisimas. Aga kui midagi ei juhtukski? Naise usule lööks see kindlasti tõsise mõra. Aga olin sisimas kindel. Palusin mõlemail külalisel ühineda palvega ja kiitsin Jumalat selle eest, mida Ta oli juba teinud.
Enne kui olin lõpetanud, kuulsin teda palvetavat vaiksel häälel uues keeles. Naine oli nii täis rõõmu, et sõna otseses mõttes hõljus mu kabinetist välja.
Ühel päeval tuli minu kabinetti noor sõdur. Mäletasin, et olin palvetanud tema eest:“ Jumal tee nii, et ta enam kunagi ei suitsetaks.“ Sõduri nägu säras.
„Härra major,“ hüüdis ta, „kas te võite uskuda, mis minuga juhtus peale teie lahkumist?“
Olin viimase kuu jooksul näinud nii mitut imet, et olin valmis uskuma mida iganes.
„Võin kujutada ette küll,“ vastasin, „aga jutustage sellegi poolest.“
„Kui pöörasite ringi ja ära läksite, naersin ja mõtlesin- see on ju lihtne, tarvitseb vaid süüdata sigaret, et tõestada, et Jumal ei kuule palveid. Läksin kempsu ja süütasin sigareti, tõmbasin suure mahvi ja samal hetkel hakkasin oksele. Arvasin, et see on lihtsalt juhus, arvasin et olin söönud midagi riknenut ja samal pärastlõunal püüdsin taas suitsu teha. Kolmel järgneval päeval oksendasin iga kord kui üritasin suitsetada. Nüüd ajab juba paljas mõtegi iiveldama.“
Olin rõõmus. Jeesus Kristus oli lubanud, et püha Vaim juhib meid kõige tõe sisse. Ma ei olnud mõistnud valesti tema juhatust.
Mõne päeva pärast tuli sõdur tagasi. „Pastorihärra, kas võiksite veel palvetada minu eest?“
„Muidugi võin!“
„Paluge, et Jumal annaks andeks minu patud ja aitaks mul võtta Kristuse vastu oma Vabastajana.“
Põlvitasime mõneks minutiks ja sõjamees võttis rõõmsal meelel Kristuse vastu.
Mõne kuu pärast tunnistasin juhtunust Georgia Columbuse kirikus. Peale koosolekut tuli üks mees rääkima, et teenis toona Admini kompanii 82 divisjonis kui see asi juhtus. Sõjamees oli rääkinud kõigile kaaslastele, kuidas oli juhtunud, et ta enam ei saanud suitsetada.
Milline imeline tõde! Jumal mitte ainult ei päästa, ta tõesti mõtleb, mida ütleb, et teeb meist uue inimese oma näo järgi. Ta suudab tõepoolest teha lõpu meie piinarikastele harjumustele, puhastada meie mõttemaailma ja uuendada meid sisemiselt!
Olin saanud Püha Vaimuga ristitud vaid mõni kuu tagasi aga tundus nagu oleksin elanud kogu elu uues olukorras.
Samal ajal pidin aga võitlema võimuka vaenlasega. Jäin haigeks. Olin siiani olnud tugev kui hobune ja suurepärases vormis. Nüüd aga kui ennast vähegi pingutasin, hakkas süda kloppima. Tundsin ennast nõrgana ja kogu mu ihu oli valus. Pidin olema vägisi nädala jagu voodis. Miski ei teinud olemist paremaks.
Läksin haiglasse uuringutele. Sealt saadeti mind osakonda. Ükski test ei selgitanud välja minu haiguse olemust. Mu enesetunne oli vilets, nõrk ja valulik ja olukord läks aina hullemaks. Tundsin end surevat, kõik jõud oli lahkunud ja nägin tõeliselt vilets välja.
Siis ühel õhtul, kui tundus, et lõpp on lähedal, kogesin võimast tunnet. Hääl sisemuses ütles: „Kas usaldad mind veel?“
„Jah, Issand,“ sosistasin sõnad hämarasse haiglapalatisse.
Sisemusse voolas sulnis rahu ja uinusin sügavasse unne.
Järgmisel hommikul tundsin end palju paremini. Arstid nõudsid, et oleksin mõnda aega voodis ning olin tänulik nende päevade eest, milla mul oli aega palvetada, tänada ja mõtelda.
Ühel päeval lugedes Glenn Clarki raamatut kuulsin häält, mis ütles: “Kas tahad elada nii nagu Jeesus?“
Ma ei saanud teisiti, kui vastata: „Jah, Issand!“
„Aga kas sinu soovid ja mõtted on puhtad?“
„Ei ole, Issand.“
„Kas tahad, et need oleksid?“
„Tahan, Issand.“ Olin kogu elu võidelnud vabanemaks ebapuhastest mõtetest ja soovidest.
„Kas jätad oma kõik räpased mõtted mulle?“
„Jätan, Issand.“
„Igaveseks?“
„Jah, Issand. Igaveseks.“
Järsku tundus nagu raskus oleks tõstetud ära minu pealt, kõik räpane oli hävinud iseenesest ja kogu mu olemus oli muutunud puhtaks ja saastavabaks. Palati uks avanes ja noor sanitar astus tuppa. Jälgisin teda pilguga. Ta oli noor ja ilus ja ma mõtlesin: „Kui kaunis Jumala laps!“ Mul ei olnud vähimatki kiusatust mõtelda midagi ebapuhast.
Naastes haiglast sain kord tugeva soovituse paluda palvegrupil palvetada minu eest. Varem olin mina alati palvetanud teiste eest. Istusin toolile rühma keskele ja inimesed valmistusid palvetama minu eest. „Mida sa tahad, et me paluksime Jumalalt sulle?“
Mõtlesin hetke aega. „Paluge, et Jumal kasutaks mind senisest rohkem,“ vastasin. Inimesed alustasid palvet ja äkki nägin vaimus Jeesust põlvitamas minu ees. Ta hoidis kinni mu jalast ja painutas pea mu põlvele. „Ma ei taha sind kasutada. Soovin, et sina kasutaksid hoopis Mind!“
See oli nagu ukse avanemine uuele Jeesuse mõistmisele. Tema tahab end anda meile meie elu igas hetkes sama täiuslikult kui Ta andis end ristil. Meil ei ole Temale midagi anda, me peame vaid Tema vastu võtma!
